Artur Talvik

Artur Talvik, 2015

Artur Talvik (sündinud 13. juunil 1964) on eesti filmidokumentalist ja -produtsent ning ühiskonnategelane. Ta oli XIII Riigikogu liige.

Talvik on maailma tippu jõudnud eesti sumolegendist Kaido Höövelsonist tehtud dokumentaalfilmi "Baruto – tõlkes kaduma läinud" (2009) stsenarist, režissöör ja produtsent ning mängufilmi "Detsembrikuumus" (2008) produtsent. Ta on ka Juminda poolsaare kogukonna elu mitmekülgne edendaja.

Haridus

Artur Talvik on õppinud Tallinna 42., 2. ja 21. Keskkoolis ning lõpetanud 1988. aastal näitleja erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (13. lend, kursusejuhendaja Kalju Komissarov).

Töökäik

Aastatel 1988–1992 oli ta Nukuteatri näitleja. 1992. aastal töötas ta reporterina Kuku raadios.

Pärast seda on ta filmitegija ja -produtsendina löönud kaasa paljudes filmiprojektides.

Ta on kuulunud filmi- ja meediaettevõtete Allfilm (1995–2004) ja Eetriüksus (2004–2009) ning kuulub ettevõtete Kass Arturi Postkontor (2005. aastast) ja Barto Tours (2013. aastast) omanike ja töötajate hulka.

Aastatel 2015–2019 oli ta Riigikogu XIII koosseisu liige.

Pärast tipp-poliitikast lahkumist on ta senisest enam pühendunud Juminda poolsaarel maaelu edendamisele. Ta on üks 2019. aastal loodud Leesi Tarwitajate Ühisuse asutajaid ja selle juhatuse liikmeid.

Alates 2025. aastast on ta filmivaldkonna volitatud esindajana Eesti Filmi Instituudi nõukogu liige.

Loominguline tegevus

Filmindus

Talvik huvitus filmide tegemisest juba 1980. aastate lõpus. Ta enda sõnul oli tema filmitegijaks saamisel eriti suur roll režissöör Peeter Urblal, kes kutsus Talviku rahvusvahelisse koostöötiimi põnevusfilmi "Tallinn pimeduses" režissööri (Ilkka Järvi-Laturi) assistendiks.

Talviku esimeseks režissööritööks sai dokumentaalfilm "Vene metalli ja USA dollari suudlus" (1993; kaasrežissöör Rein Kotov), mis käsitles Eestis 1990. aastate alguse metsikut metalliäri ja üleminekuperioodi kaost. 1994. aastal tegi ta koos Rein Kotoviga (kaasstsenaristi ja kaasrežissöörina) Eesti filmi ajalugu esimese kodumaise prostituudifilmiga "Ööliblika jõulud", mis leidis rohket vastukaja meedias ja tõi tööpakkumisi välismaaltki.

1995. aastal sai ta kätte ka sõjakolderistsed, kui käis koos Toomas Kümmeliga Tšetšeenia sõja sündmusi kajastamas. Sündisid dokumentaalfilmid "Intervjuu president Dudajeviga" (1995) ja "Vabadus või surm" (1995). Talvik ja Kümmel olid koos nende ajalooliste jäädvustuste stsenaristid, režissöörid ja intervjueerijad. Aastaid hiljem selgus, et nad olid isikut teadmata saanud taustal filmilindile ka Tšetšeenia hilisema juhi, venemeelse Ramzan Kadõrovi.

Talviku kui produtsendi mängufilmide seas on kaalukamad "Detsembrikuumus" (2008) ja "Kõrini!" (2005), telemängufilmidest "Kinnunen“ (2007), lisaks Berlinale filmifestivali põhiprogrammis osalenud ja auhinna võitnud "Head käed" (2001) ning lastefilm "Veepomm paksule kõutsile" (2004).

Ta on produtsendi ja režissöörina tootnud ka üle 250 telereklaami ning dokumentaalsarju ("Jürgensonid", 2001, 15 osa; "Rolling Estonians", 2002–2004). Ta on juhendanud noori režissööre ETV dokumentaalsarja "Eesti lood" lühifilmide tegemisel ("Hunt" ja "Kaetajad" (2003, Priit Valkna); "Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd" (2004, Madli Lääne) ning olnud rahvusvaheliste dokumentaalsarjade kaasprodutsent ("Ateena ja Olümpia aarded", 2004, Suurbritannia).

2011. ja 2019. aastal oli ta Kanadas toimunud dokumentaalfilmifestivali EstDocs moderaator. Tema filmid on aastate jooksul võitnud sellel festivalil neli publikupreemiat.

Isa saatesarja lõpuleviimine

Kui Eesti Televisiooni grand old man Mati Talvik 2018. aastal suri, jäid tal oma ajaloolise saatesarja "Ajavaod" kümnenda hooaja kolm viimast osa lõpetamata. Saatesarja toimetaja ja režissöör palusid nende saadete tekste Mati asemel sisse lugema tema poja, diplomeeritud näitleja Artur Talviku. "See oli üks veider lugemine ja kummaline tunne, kui see ettepanek tehti, aga ma mõtlesin, et teeme ära, et see on minupoolne lehvitus vanale," kommenteeris poeg.

Improvisatsioonikomöödia juhtimine

Aastatel 2009–2010 oli Artur Talvik TV3 improvisatsioonilise komöödiasarja "Vilde tee" lavastaja ja saatejuht, kelle ülesanne oli kaadritaguse mängujuhina anda sketšides osalevatele näitlejatele jooksvalt uusi ülesandeid ja tuua nende tegevusse ootamatuid pöördeid. Telesaated sündisid otse Pärnu teatri laval publiku ees loodava etendusena. Näitetrupi põhikoosseisu kuulusid Piret Laurimaa, Sepo Seeman, Ago Anderson ja Triin Lepik, külalisnäitlejatena lõid kaasa Peeter Oja, Jüri Vlassov, Madis Milling, Hannes Võrno, Henrik Normann ja paljud teised tuntud komöödianäitlejad.

Muusika ja tants

Noorpõlves musitseeris Talvik hevibändis Bess ning aastatel 1986–1988 oli üks ansambli Vanemõde soliste, kellena esines ka ETV noortesaates "Noortestuudio pärastlõuna" (1986).

2011. aastal osales ta kitarristi ja lauljana Kanal 2 viieosalises eksperimentaalses saatesarjas "Poliitbänd", kus kuus eri vaadetega poliitikasse pürgijat pandi enne Riigikogu valimisi ühisel eesmärgil muusikat tegema. Antti Kammiste juhendamisel musitseerisid seal ansamblina Erki Nool (IRL), Andres Anvelt (SDE), Kalle Palling (Reformierakond), Aivar Riisalu (Keskerakond), Taavi Pirk (Rahvaliit) ja Artur Talvik (üksikkandidaat roheliste nimekirjas). Sari kulmineerus avaliku kontserdiga rokiklubis Rock Café.

2012. aastal esines ta üllatuslaulusolistina džässivirtuoos Villu Veski juubelikontserdil, kus esitas muu hulgas Pink Floydi repertuaarist laulu "Time".

Alates 2020. aastatest on ta koos abikaasaga tegutsenud Argentina tango tantsijate kogukonnas nii tantsijana kui ka meringode ja muude tangoürituste propageerijana.

Saatesarja "Laulud tähtedega" võitja

2010. aastal võistles ta avaliku elu tegelasena TV3 meelelahutussaates "Laulud tähtedega", kus tema laulupartneriks oli Lenna Kuurmaa. Nende esitatud palade seas olid "Anarchy in the U.K.", "You Are So Beautiful", "Roxanne", "I Still Haven't Found What I'm Looking For" ja "Vale lugu" ning finaalis kõlasid "Cool Vibes", "Kirilinnu laul" ja Tõnis Mäe "Ilus oled, isamaa" (koos WAF kooriga).

Talviku ja Kuurmaa duett tuli hooaja üldvõitjaks ning annetas 300 000-kroonise võiduraha Heateo Sihtasutuse kaudu Anni Akadeemiale.

Poliitiline tegevus

Teinud varem koostööd Eestis rohelist mõtteviisi esindanud ühendustega, kuulus Artur Talvik aastatel 2017–2018 hoopis Eesti Vabaerakonda ja oli selle esimees. Ta lahkus 2018. aastal Vabaerakonnast, aga mitte selle Riigikogu fraktsioonist. Ta oli üks 2018. aastal loodud Elurikkuse erakonna asutajaid ja aastatel 2018–2020 selle liige. Seejärel oli ta aastatel 2020–2022 Eesti Tulevikuerakonna (mis tekkis Vabaerakonna ja Elurikkuse Erakonna ühinemisel) liige.

2011. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta parteitu üksikkandidaadina erakonna Eestimaa Rohelised nimekirjas Harju- ja Raplamaal ning sai 2957 häält. 2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Vabaerakonna nimekirjas ja sai samas ringkonnas 7307 häälega isikumandaadi.

Aastatel 2015–2019 oli ta Riigikogu liige. Riigikogus juhtis ta Tallinna Sadama uurimiskomisjoni (2015–2016), oli korruptsioonivastase erikomisjoni esimees (2015–2017) ja kuulus ka maaelukomisjoni.

2019. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta valimisringkonnas nr 4 (Harju- ja Raplamaa) Elurikkuse Erakonna esinumbrina. Ta sai 821 häält, millega valituks ei osutunud.

Tegevus erialaühendustes

Talvik on olnud Eesti Filmi Sihtasutuse (EFSA) nõukogu esimees (1999–2001). Tema eestvedamisel toimus EFSA-s reform, mille tulemusel võeti kasutusele nn peaeksperdi süsteem. Ta on avalikes seisukohavõttudes väljendanud muret, et filmindusvaldkonna otsusetegijate hulka määratakse liiga palju filminduskaugeid tegelasi, ning teinud muidki muudatusettepanekuid, tuues võrdluseks Põhjamaade filminduses läbi proovitud haldussüsteeme ja saadud kogemusi.

Ta on olnud Eesti Filmi- ja Videostuudiote Liidu esimees (1999), Eesti Filmitootjate Liidu liige ning rahvusvahelise filmi- ja videotöötajate liidu International Quorum of Motion Picture Producers liige. 2025. aastast on ta Eesti Filmi Instituudi nõukogu liige.

Ta oli alates 1999. aastast ka Euroopa Filmiakadeemia liige.

Muu ühiskonnategevus

Artur Talvik on paljude aastate jooksul aidanud edendada Juminda poolsaare kultuuri- ja majanduselu, olles Tapurla külaseltsi juht, Juminda poolsaare korrakaitse- ja merepäästerühma asutaja ja juht ning Juminda poolsaare seltsi kõneisik. 2007. aastal tunnustas Kuusalu vald teda Tapurla külla kodukino rajamise eest, 2009. aastal asutas ta Kass Arturi rändkino. Ta on kaasa löönud ka Tapurla sadamakai renoveerimisel. 2010. aastal pani ta tööle kogukonnaraadio eelkäijaks saanud raadio Tapurla.

Talvik on üks 2019. aastal loodud Leesi Tarwitajate Ühisuse asutajaid ja selle juhatuse liikmeid. Ühisus on päästnud hävimisest ajaloolise Leesi poe, renoveerinud selle ja rajanud seda laiendades kohaliku külaelu keskuse. 2020. aastal pälvis ühisus Muinsuskaitseameti aastapreemia aasta pärandihoidja kategoorias.

2012. aastal pälvis ta koos arhitekt Raul Vaiksooga Harjumaa Aasta Teo auhinna projekti "Sajandi 100 võttepaika" eestvedamise eest. Algatuse raames paigaldati maakondlike kaartidega filmiloolised mälestustahvlid Eesti paikadesse, kus on sajandi jooksul tehtud olulisi filmivõtteid (nt Taevaskotta, Palamusele, Muhu saarele, Sagadisse, Kolgakülla, Järva-Jaani, Mustlasse jm).

2013. aastal nimetati Artur Talvik Eesti ametlikuks vabatahtlikuks pärandisaadikuks (koos Dimitri Demjanovi, Ene Lukka-Jegikjani, Indrek Hargla, Ivo Linna, Katri Raiki, Kristiina Ehini, Lauri Õunapuu, Madle Lippuse, Marju Kõivupuu ja Sofia Joonsiga).

Filmid

Režissöörina

• "Vene metalli ja USA dollari suudlus" (1993, dokumentaalfilm, koos Rein Kotoviga)
• "Ööliblika jõulud" (1994, dokumentaalfilm, koos Rein Kotoviga)
• "Intervjuu president Dudajeviga" (1995, dokumentaalfilm, koos Toomas Kümmeliga)
• "Vabadus või surm" (1995, dokumentaalfilm)
• "Baruto – tõlkes kaduma läinud" (2009, dokumentaalfilm)
• "Okupeeri oma müür" (2013, dokumentaalfilm, koos Peeter Vihmaga)

Produtsendina

• "Kõrbekuu" (1999, lühimängufilm)
• "Tulekummardajad" (2000, dokumentaalfilm)
• "Head käed" (2001, mängufilm)
• "Veepomm paksule kõutsile" (2004, koos Gatis Upmalisega, lastefilm)
• "Kõrini!" (2005, mängufilm)
• "Kinnunen" (2007, koos Aet Laiguga)
• "Detsembrikuumus" (2008, mängufilm)
• "Tondipoisid" (2009, dokumentaalfilm)
• "Okupeeri oma müür" (2013, dokumentaalfilm, koos Peeter Vihmaga)

Isiklikku

Artur Talvik on Alice Talviku ja Mati Talviku poeg.

Ta on olnud abielus näitleja Epp Eespäevaga, neil on tütar Gertrud ja poeg Artur.

2008. aastal abiellus Artur Talvik perearst Anneli Kallega. Paari ühised lapsed on poeg Torm-Oskar (sündinud 2010) ja tütar Säde Alissa (sündinud 2014). Varasemast kooselust on ka Annelil kaks last: tütred Keit Arleen ja Hanna Karoliina.

Välislingid

• "Tähelaev. Artur Talvik". ETV saade, 29. jaanuar 2006
• Artur Talvik: Lubage torkida püha lehma, EPL / Delfi Arvamus, 8. aprill 2009
• Artur Talvik: Baruto on maailmas kuulsam kui Arvo Pärt, Eesti Ekspress, 1. aprill 2010
• Liivi Šein. "Artur Talvik: ronib mäkke budistlikult", Eesti Päevaleht, 3. aprill 2010
• Teet Korsten. "Selleks, et maailma muuta, pead leidma mõttekaaslased". Intervjuu Artur Talvikuga. Põhjarannik, 25. jaanuar 2014
• "Kahekõne. Artur Talvik" ETV saade, 5. märts 2015
• Artur Talvik "Ringvaatele": ma ei kandideeri Vabaerakonna juhiks, ERR, 27. aprill 2018
• Artur Talvik: need ajavaod on võimsad vaod, mis jäävad igaveseks Eesti rahvale. ERR Eeter, 31. juuli 2018
• "Esimene stuudio. Artur Talvik, Elurikkuse erakonna eestvedaja", ETV, 13. november 2018
• Filmitegija Artur Talvik: 1990-ndatel laoti lääneliku Eesti filmi vundament ERR Eeter, 26. juuli 2024