Emo

Emo
Stilistiline päritolu	post-hardcore, hardcore punk
Kultuuriline päritolu	1980. aastad, USA
Instrumendid	vokaal, kitarr, basskitarr, löökriistad
Tuletised	alternatiivrokk, indie rock, pop-punk
Allžanrid	Screamo
Sulamžanrid	Emo-pop, emoräpp

Emo (tuntud ka kui emotional hardcore või emocore) on muusikastiil, mis kujunes hardcore punki ja post-hardcore'i alamstiilina 1980. aastate keskel.

Emomuusika põhitunnus on poolenisti karjuv, enamasti väga emotsionaalne vokaal ja meloodilisus, mida saadab hästi kombineeritud kiire trummimäng. Muusikas võib esineda ka progressiivse roki elemente, näiteks laulude pikad ja raskekoelised sissejuhatused.

Kuna sõnale "emo" on tekkinud aja jooksul mitmeid tähendusvarjundeid, on termini täpne tähendus olnud paljude arutelude ja vaidluste objektiks.

Ajalugu

Emo sai oma algse vormi Washingtonis 1985. aastal. Žanri algatajaks peetakse Guy Picottot (Rites of Spring) ja Ian MacKaye'd (Embrace). Nende asutatud bändid tegutsesid küll lühikest aega, kuid panid aluse Washingtoni varajasele emoskeenele, mis mõjutas paljusid inimesi. Neid bände hakati nimetama emotional hardcore'iks ilmselt seetõttu, et nende esinemised olid väga emotsionaalsed ning laulusõnad individualistlikuma suunitlusega.

Nagu arvata võis, levis uus suund USA-s peagi peale Washingtoni ka teistesse linnadesse, kus osati hardcore punk'i hinnata. Nii kujunes välja uus stiil, mida hakati nimetama emoks, ning sellega hakati eksperimenteerima eri paikades. 1991. aastat võib lugeda emo alamžanri screamo sünniaastaks ning sellele pani aluse bänd Heroin. Screamo-bände mõjutasid Washingtoni algsed emoansamblid, mis olid 1990. aastate alguseks suuresti tegevuse lõpetanud. Nad muutsid nende stiili veel kaootilisemaks ja emotsionaalsemaks. Screamo saavutas 2000. aastatel peavoolu edu selliste bändidega nagu Hawthorne Heights, Silverstein, Story of the Year, Thursday, the Used ja Underoath.

1990. aastate alguses sai Ian MacKaye ja Guy Picotto uus bänd Fugazi ja Dischord Records indie rocki bändide seas järjest populaarsemaks. Emo hakati kombineerima indie rockiga ning see muutus selle mõjul meloodilisemaks.

Sajandivahetuseks oli emostiil pälvinud ülemaailmse tähelepanu. Kuna enamik emobände olid antikommertslikud, üritasid mõned bändid oma seoseid emoga kaotada. Näiteks liikus Sunny Day Real Estate oma muusikaga rohkem progressiivse roki suunas ning Jejune, The Get Up Kids ja The Promise Ring läksid järgmiste albumitega rohkem soft-rock'i poole. Kuna emo maine jäi enamikule neist bändidest siiski külge, on tekkinud palju arusaamatusi, kus kulgeb piir emo ja teiste sarnaste muusikastiilide vahel.

Emo ja selle alamstiil emo-pop jõudsid peavoolukultuuri 2000. aastate alguses koos Jimmy Eat Worldi ja Dashboard Confessionali eduga. Paljud artistid sõlmisid lepinguid suurte plaadifirmadega. Ansambli Taking Back Sunday 2002. aastal ilmunud albumit "Tell All Your Friends" peetakse üheks emo mõjukaimaks albumiks. Sellised bändid nagu The Used, AFI, Fall Out Boy ja The Red Jumpsuit Apparatus jätkasid stiili populaarsuse kasvatamist ka ülejäänud kümnendi jooksul. AFI 2003. aasta album "Sing the Sorrow" saavutas plaatinumstaatuse ning nende järgmine album "Decemberunderground" jõudis Billboard 200 edetabelis esikohale. Emo-pop, pop-pungi mõjudega emo alamstiil, kujunes 2000. aastate keskpaigast kuni kümnendi lõpuni peamiseks emostiiliks. Paramore'i 2007. aasta album "Riot!" saavutas topelt-plaatinumstaatuse. 2010. aastate alguseks oli emo populaarsus vähenenud: mõned bändid muutsid oma kõla ning teised läksid laiali.

Subkultuur

Mood

Emo subkultuurist rääkides mainitakse sageli ka sellega seotud moestiili. Emo välimuse stereotüüpi kuuluvad näiteks kitsas sviiter, pisut väljakasvanud ja sassis soeng ning paksude raamidega prillid. Enamasti kasutatakse mitte eriti erksaid, segunenud pruunikates toonides värve, retrostiilis kitsaid ja kulunud logoga T-särke ning tavalisest kulunumaid teksapükse. Emostiili kohta on tihti öeldud, et see on mood, mis taotleb teadlikult mittemoekat välimust. See oli eriti iseloomulik 1990. aastate keskpaigas, mil emomood oli täielik vastand sellele, mis oli noorte seas parajasti populaarne.

Emosoeng sai laiemale avalikkusele tuntuks 1998. aastal ansambli Refused videost "New Noise". Videos olid kolmel bändiliikmel mustaks värvitud silmini ulatuvaid juukseid. Selline soeng sai väga populaarseks ning sellest kujunes mitmeid eri variante. Kuna emoskeene on tugevalt isemeisterdamisele (DIY-le) suunatud, teeb emosoengu kandja selle enamasti ise või laseb sõbral teha.

Pärast sajandivahetust, kui emožanr laiemast tähelepanust põhimõtteliselt kadus, taandus ka algne emomood. Tänapäeval seostatakse emot sageli üldise hardcore-muusika moega ning bändidega, mis sellist stiili esindavad (nimetatud ka fashioncore-bändideks).

Scene kid ja emo kid

Emo subkultuuri sees eristatakse sageli scene kid'i (scenester) ja emo kid'i(emo). Scene kid'i all mõistetakse inimest, kes käib moega kaasas ning kelle välimus on tugevalt mõjutatud trendidest. Paljude emode arvates on selline lähenemine emo subkultuurile pigem kahjulik. Emo kid'i all peetakse aga silmas emomuusika tegelikku austajat. Scenester'i stereotüüpi seostatakse enamasti rohkem post-hardcore'i kui emomuusikaga. Screamo- ja emomuusika austajate seas on suhtutakse scenester'idesse sageli kriitiliselt. Scenester'id on enamasti tuntud enda soengu ja fashioncore'i kalduvuse poolest. Scene on väga populaarne stiilsete noorte hulgas ning paljud kuulsad scenester'id töötavad modellidena.

Erinevaid hardcore-muusika stereotüüpe pilaval veebilehel on emo kid'i näitena tegelane prehistoric emo. Tegelase nimi on humoorikas viide sellele, et emomood on suuresti oma identiteedi kaotanud ehk on teisisõnu väljasuremise äärel. Kuna scenester'idel ja emodel ei tehta sageli selget vahet, on see põhjustanud arutelu selle üle, milline on emomuusika ja -välimuse tegelik olemus.

Avalik arvamus

Seoses emo subkultuuri levikuga on avalikkuses kujunenud stereotüüpne emokujutlus, millel pole enam otsest seost muusika ega subkultuuriga.

Laienenud tähenduse järgi peetakse emo all silmas teatud tüüpi introvertset ja eemaletõmbunud noorukit, kes erineb eakaaslastest nii oma väärtuste kui ka välimuse poolest. Sageli piisab emo nimetuse saamiseks vaid mõne emo subkultuurile omase tunnuse olemasolust. Sellises tähenduses mõistetakse emo all tihti lihtsalt ülitundlikku või väga emotsionaalset inimest.

Emo stereotüüpi on võrreldud selliste traditsiooniliste iseloomutüüpidega nagu romantik, melanhoolik ja flegmaatik ning seda peetakse mõnikord nende tänapäevaseks kombinatsiooniks noorukite seas.

Antiemod

Kollektiivis vastandutakse emodele sageli sellega, et nimetatakse end antiemoks, millega väljendatakse, et ei aktsepteerita emo stereotüübile omistatavaid väärtusi. Peamiseks vastandumise aluseks on ilmselt emode "kurvameelsus", mida seostatakse soovimatusega võtta osa heaoluühiskonnas levinud pealiskaudsete väärtuste ja eeskujude poole püüdlemisest. Sellest tulenevalt kujutletakse emosid inimestena, kes nutavad iga asja peale, tegelevad enesevigastamisega või kalduvad suitsiidimõtetesse, kirjutavad negatiivset luulet, masturbeerivad üksinduses, on biseksuaalsed ning kasutavad vananenud tehnikat – näiteks mängivad lihtsa graafikaga arvutimänge ja kuulavad muusikat helikassettidelt ja vinüülplaatidelt.

Antiemod on sageli mõne teise subkultuuri (näiteks hiphopi) esindajad, kuid emodele võivad vastanduda ka inimesed, kes ei samastu ühegi kindla subkultuuriga ning ei mõista emokultuuri või ei soovi seda aktsepteerida.

On väidetud, et antiemo käitumine võib ise vastata emo kirjeldusele, sest emode teema tekitab samuti liigset emotsionaalsust. Sellest lähtuvalt võiks antiemo olla üks emo käitumisvormidest.

Kriitika

Emo stereotüüpi on selle väidetavalt enesehävitusliku külje tõttu peetud aktsepteerimatuks ka täiskasvanute seas. On avaldatud arvamust, et emo identiteet viitab probleemidele kasvatuses ja perekonnas.

Feministlikust vaatenurgast on emobändide sõnumit peetud seksistlikuks, kuna see objektistab naisi ning suunab emokultuuriga seotud naisi märkamatult omaks võtma enese objektistamise ideaali.

Vaata ka

Välislingid