Heliraamat
Heliraamat ehk audioraamat on helisalvestis, milles on talletatud (kirjanduslik) tekst. Heliraamatuid levitatakse helifailina veebis, e-kirjaga (ZIP-failina) või helikandjal, näiteks lintkassetil või heliplaadil.

Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Esimesed heliraamatud anti välja 1932. aastal Ameerika Ühendriikides Kongressi algatatud täiskasvanud pimedate raamatuprojekti raames. 1960. aastate lõpuks tekkisid raamatukogudesse tasuta heliraamatud, mis olid salvestatud peamiselt vinüülplaatidele ja kassettidele. Raamatute salvestamine CD-dele ei läinud muusikatööstusega võrreldes niisama kiirelt, sest kassetimängijatel oli eelis algsete CD-mängijate ees – neid sai kuulata edasi täpselt sealt, kus pala eelmisel korral pooleli jäi. Nüüd on heliraamatud digitaalsetes vormingutes (näiteks MP3, WMA jm) saada nii tasuta kui ka tasulistena.[1][2]
Eestis helisalvestati esimesed kirjandusteosed 1947. aastal. Samal aastal asutati Tallinnas pimedate raamatukogu, kus hakati koguma ja laenutama heliraamatuid. 1968. aastal loodi Eesti Pimedate Ühingus spetsiaalne helistuudio, kus hakati salvestama heliraamatuid. Kahe aasta pärast anti välja esimene nägemispuudega inimeste elu käsitlev heliajakiri Epüfon. 1964. aastal asutati üleliiduline heliplaadifirma Melodija ja õige pea pandi tööle ka selle Tallinna heliplaadistuudio. Edaspidi salvestati tekst ja muusika ning kujundati plaadiümbris Tallinnas, plaat tehti enamasti aga Riia vabrikus.[3]
Tänapäev
[muuda | muuda lähteteksti]Mujal maailmas on heliraamatud olnud võrdlemisi populaarsed ja oletatakse, et heliraamatute müük möödub 2023. aastal e-raamatute müügist, kuid Eestis on nende levik seni olnud üsna tagasihoidlik.[4][5][6]
Kõige suurem heliraamatute turg on USA-s, kuid elanikkonna suhtarvuna võib Skandinaavia kuulajaskond suuremgi olla. Enamik, 74% USA heliraamatute kuulajatest kuulab raamatut autosõidu ajal, mis võib ka selgitada, miks väiksemates riikides on heliraamatud vähem populaarsed.[6]
Suurbritannias kuulas 2019. aastal heliraamatuid 15% elanikkonnast, samal aastal moodustasid Soomes heliraamatud 10% müüdud teostest, kuid Rootsis juba 50%.[6]
Eestis võtsid digikultuuriaasta korraldajad koos Kultuuriministeeriumiga 2020. aastal eesmärgiks toetada heliraamatute turu kujunemist. Eesti näitlejatel lasti sisse lugeda 50 eesti autori raamatud.[7]
Heliraamatute kättesaadavus Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Heliraamatud on liikunud füüsilistelt kandjatelt (kassetid, CD-plaadid) digitaalsetesse veebiraamatukogudesse, kus teosed on kättesaadavad peamiselt MP3- ja DAISY-vormingus. Kuid mitte kõik veebiraamatukogud pole kõikidele soovijatele vabalt kasutatavad. Näiteks Eesti Pimedate Raamatukogu (veebiraamatukogu), mis sisaldab tuhandeid eestikeelseid heliraamatuid, on spetsialiseeritud tasuta keskkond, mis on mõeldud nägemispuudega või muu trükiteksti lugemist takistava puudega inimestele.[8]
Kui füüsilistel kandjatel tasuliste heliraamatute levitajate seas Eestis on olnud Elisa Raamat, Apollo ja Rahva Raamatu e-pood, siis 2020. aastast on Tallinna raamatukogude lugejaks registreerunud tallinlastel olnud võimalik tasuta kuulata nii eesti- kui ka võõrkeelseid audioraamatuid, mida pakub Tallinna Raamatukogude OverDrive’i e-raamatukogu.[9] Kuna huvi audioraamatute vastu kasvas koroonapandeemia ajal hüppeliselt, hakkas Tallinna Keskraamatukogu rohkem eestikeelseid audioraamatuid ostma ning alates 2022. aastast on nende valik märksa mitmekesisem. Koroonapandeemia ajal tehti tallinlastele laialdaselt kättesaadavaks ka 2012. aastal loodud e-raamatukogu ELLU, mis suleti 2024. aasta juulis. Küll aga jäi tööle 2022. aastast kogu Eesti elanikke teenindav ja Eesti Rahvusraamatukogu hallatav e-raamatukogu MIRKO.[10]
2020. aastal tuli Eestis uue heliraamatute keskkonnaga välja ka kirjastuste Pegasus, Eesti Raamat ja Hea Lugu loodud Eesti Audioraamatute Keskus, mis tootis ja turustas heliraamatuid platvormil Digiread. Jaanuaris 2026 lõpetati aga platvormil Digiread oma iseseisva kuutasuga voogedastusteenuse pakkumine ning platvormi audioraamatute valik koliti üle äsja Eesti turule laienenud rahvusvahelisse keskkonda Storytel, mille teenust saab kasutada igaüks samuti kuutasuga.[11]
Väidetavalt suurima eestikeelsete digiraamatute valikuga (2026. aasta juuli seisuga 6200 eestikeelse heli- ja e-raamatuga) keskkond Elisa Raamat pakub heliraamatute lugemise võimalust peamiselt kuutasupõhistes pakettides. Teenust saavad kasutada kõigi Eesti sideoperaatorite kliendid. 2025. aasta statistika andmetel liitub umbes 70% uutest Elisa Raamatu klientidest kohe audiopaketiga, kuid kõnesünteesi saab kasutada ka e-raamatute paketis, mis tähendab, et soovi korral saab heliraamatuna kuulata peaaegu igat digitaalsel kujul olevat teost.[12]
Võrukeelseid heliraamatuid on võimalik tasuta kuulata võrukeelsete heliraamatute ja pärimuse veebikeskkonnas Helüait.[13]
Heliraamatute kasutamisega kaasneda võivad ohud
[muuda | muuda lähteteksti]Raamatukoguhoidja Jaanus Kõuts on 2026. aastal ajakirjas Raamatukogu juhtinud tähelepanu ka mõnedele ohutendentsidele, mida järjest suurem heliraamatute kasutamine ajapikku kaasa võib tuua.[14] Näiteks:
- Heliraamatute kuulamine võib muuta nii laste kui ka pikaaegsete lugejate lugemisharjumusi: kergesti võib juhtuda, et inimaju kaldub heliraamatu kui ökonoomsema lahenduse poole ning nii võtab lugude kuulamise harjumus pisitasa aja iselugemiselt ära, vähendades lugemise ja suurendades kuulamise osakaalu.
- Heliraamatute eelis on see, et neid kuulates saab samal ajal midagi muud teha. Kuid sel moel tekitatud rööprähklemine tähendab tähelepanu jagamist mitme tegevuse vahel, teksti kuulaja ei ole täielikult kuulatava loo juures ning kuulatu võib jääda kaugeks ja lünklikuks.
- Kui varem sai igaüks muude tegevuste ajal oma mõtteid mõelda, siis nüüd saab iga soovija täita selle aja kuulatava sisuga. Selle jälgimine ei lase aga inimese enda mõtetel esile tulla ega neid lõpuni mõelda ning tagajärjeks võib olla iseendast võõrandumine.
- Lapsed kuulavad jutte hea meelega, aga on suur vahe, kas ette loeb lähedane inimene või tuleb jutt salvestiselt. Esimesel juhul on see vastastikune suhe, aga salvestatud jutu kuulaja jääb üksi. Kui heliraamat asendab ettelugemist, siis võib see olla üks põhjus, miks suhete turvavõrgustik kahaneb.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Timo Treit, Mis on audioraamatud ja milline on olnud nende areng?, Digitark 6. august 2008
- ↑ "1,000 Free Audio Books: Download Great Books for Free". Open Culture. Vaadatud 27.01.2021.
- ↑ Timo Treit, Milline on audioraamatute ajalugu Eestis ja kust neid leiab?, Digitark, 17. september 2008
- ↑ "Tauno Vahter. Kirjastamine: Pikk toibumine pohmakast" ERR kultuur, 6. detsember 2020
- ↑ "Audiobooks: The rise and rise of the books you don’t read" BBC, 6. jaanuar 2020
- 1 2 3 Raudla, Heiki (09.09.2020). "Audioraamatute võidukäik nii maailmas kui Eestis: raamatute kuulamine muutub lähiajal populaarsemaks kui e-raamat, paberköidetest rääkimata". Maaleht. Vaadatud 27.01.2021.
- ↑ Eesti kirjandusklassika audioraamatud saavad kõigile kättesaadavaks
- ↑ Eesti Pimedate Raamatukogu avab juurdepääsu veebiraamatukogule Kultuuriministeerium, 30.03.2012.
- ↑ OverDrive’i e-raamatukogu tallinnaraamatukogud.ee. Vaadatud 24.07.2026.
- ↑ Meelis Väljamäe. Tallinna Keskraamatukogu sulges e-raamatukogu ELLU, aga digitaalseid raamatuid saab endiselt laenutada Digigeenius, 03.07.2024.
- ↑ Joonas-Priit Sibul. Kohalik audioraamatute teenus Digiread lõpetab: raamatud kolivad äsja Eestisse saabunud Storyteli Digigeenius, 17.11.2025.
- ↑ Digiraamatute statistika: lugemine kolib kõrvaklappidesse ja tipplugejad lõpetavad üle ühe raamatu päevas Elisa.ee, 06.02.2026.
- ↑ Helüaida tutvustus Võru Instituudi koduleht. Vaadatud 24.07.2026.
- ↑ Jaanus Kõuts. Kuldvõtmeke või lühiühendus: heliraamatute võlu ja valu ERR Kultuur, 17.07.2026.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Pimedate Infoühing Helikiri
- Tiia Talvist, Heliraamat kui aken maailma, Maaleht, 15. aprill 2004
- Timo Treit, Kust saab internetis tasuta audioraamatuid alla laadida?, Digitark, 17. veebruar 2009
- Jaanus Kõuts. Kuldvõtmeke või lühiühendus: heliraamatute võlu ja valu ERR Kultuur, 17. juuli 2026