Laskekiirus
Laskekiirus (inglise keeles rate of fire) on laskerelva, tulirelva, suurtüki, kuulipilduja, granaadiheitja või muu relvasüsteemi võime lasta kindla aja jooksul välja teatud arv kuule, mürske, granaate, miine, rakette või muid heitkehasid. Tavaliselt väljendatakse laskekiirust ühikuga lasku minutis ehk l/min. Ingliskeelses kirjanduses kasutatakse ühikut rounds per minute ehk rpm.
Sõnaveebi järgi tähendab laskekiirus inimese kohta järjestikuste laskude sooritamise kiirust, relva tehnilise näitajana aga laskude arvu, mida on relvast võimalik teha ühe minuti jooksul.[1] Relvatehnilistes kirjeldustes on laskekiirus üks relva põhinäitajaid kaliibri, algkiiruse, laskekauguse, salve või laskemoonalindi mahu ja relva massi kõrval.
Laskekiirus ei ole sama mis täpsus, tulejõud, kuuli algkiirus või relva mõju sihtmärgile. Suur laskekiirus võib anda lühikese aja jooksul suure tulemahu, kuid relva tegelik tõhusus sõltub ka laskuri väljaõppest, relva juhitavusest, laskemoona liigist, sihtimisest, kuumenemisest, söötmismehhanismist, salvevahetusest või ümberlaadimisest.
Mõiste ja ühikud
[muuda | muuda lähteteksti]Laskekiirust mõõdetakse enamasti laskudes minutis. Käsitulirelvade puhul kirjutatakse eesti keeles sageli l/min, ingliskeelses kirjanduses rpm. Väga suure laskekiirusega relvade, näiteks mitmeraudsete Gatlingi relvade või lähikaitse relvasüsteemide puhul võidakse kasutada ka laskude arvu sekundis.
Relvade kirjeldustes ei pruugi üksainus laskekiiruse arv anda tegelikku pilti relva kasutatavusest. Automaatrelv võib tehniliselt teha sadu või tuhandeid laske minutis, kuid tegelikus kasutuses piiravad laskekiirust laskemoona kulu, sihtimine, relva kuumenemine, vintraua kulumine ja vajadus anda tuld kontrollitavate valangutena.
Laskekiiruse liigid
[muuda | muuda lähteteksti]Tehniline laskekiirus
[muuda | muuda lähteteksti]Tehniline laskekiirus on relva konstruktsioonist ja tööpõhimõttest tulenev maksimaalne või ligikaudne laskekiirus. Eesti keele seletav sõnaraamat määratleb tehnilise laskekiiruse sõjanduses kui relva tehnilistest omadustest tuleneva maksimaalse laskekiiruse.[2]
Automaatrelvade puhul vastab tehnilisele laskekiirusele sageli ingliskeelne mõiste cyclic rate of fire ehk tsükliline laskekiirus. See tähendab kiirust, millega relva mehhanism on võimeline järjestikku laske sooritama, kui laskemoona etteanne on katkestusteta ja muid kasutuspiiranguid ei arvestata. Eesti Kaitseväe relvade kirjeldustes on näiteks 7,62 mm poolautomaatse vintpüssi M-14 tehniliseks laskekiiruseks märgitud 700–750 l/min ja 7,62 mm kuulipilduja KSP-58 tehniliseks laskekiiruseks 600–700 l/min.[3]
Praktiline laskekiirus
[muuda | muuda lähteteksti]Praktiline laskekiirus on laskekiirus, mida saab relvast tegelikes tingimustes kasutada koos sihtimise, salvevahetuse, ümberlaadimise ja relva käsitsemisega. See on tavaliselt väiksem kui tehniline laskekiirus.
Praktilist laskekiirust kasutatakse eriti nende relvade puhul, mille teoreetiline või mehaaniline laskekiirus ei kajasta tegelikku kasutamist. Kaitseväe relvade kirjeldustes on näiteks 7,62 mm snaipripüssi Galil praktiliseks laskekiiruseks märgitud umbes 20 l/min ja 12 kaliibriga pumppüssi Benelli M3 praktiliseks laskekiiruseks 20 l/min.[3]
Kestev või püsiv laskekiirus
[muuda | muuda lähteteksti]Kestev laskekiirus või püsiv laskekiirus on laskekiirus, mida relv või relvasüsteem suudab hoida pikema aja jooksul ilma liigse kuumenemise, töökindluse languse või vintraua kahjustumiseta. Seda mõistet kasutatakse sageli kuulipildujate, miinipildujate, automaatkahurite ja suurtükiväe puhul.
Näiteks liikursuurtüki K9 Kõu kohta on Eesti kaitseajakirjanduses märgitud, et selle maksimaalne laskekiirus on 6–8 lasku minutis kolm minutit järjest, püsiv laskekiirus aga 2–3 lasku minutis ühe tunni jooksul.[4]
Kiirlaskekiirus
[muuda | muuda lähteteksti]Kiirlaskekiirus tähendab tavapärasest suuremat laskekiirust, mida on võimalik kasutada piiratud aja jooksul. Kiirlaskekiirus jääb üldjuhul tehnilise ja kestva laskekiiruse vahele. Selline tuli annab lühikese ajaga suure tulemahu, kuid seda piiravad laskemoona kulu, relva kuumenemine ja täpsuse vähenemine.
Ameerika Ühendriikide armee kuulipildujate käsiraamatus eristatakse kuulipildujate puhul kestvat, kiiret ja tsüklilist laskekiirust. Nende eristamine aitab juhtida tulemahtu, hoida laskemoona kokku ja vältida relvaraudade kahjustamist.[5]
Sihikuline laskekiirus
[muuda | muuda lähteteksti]Sihikuline laskekiirus on laskekiirus, mille juures arvestatakse sihtimise ja tule korrigeerimisega. Seda kasutatakse eriti suurtükkide ja miinipildujate kirjeldamisel. Näiteks 120 mm miinipilduja 2B11 tehniliseks laskekiiruseks on ühes Kaitseväe õppeasutuste materjalis märgitud 15 l/min, sihikuliseks laskekiiruseks aga 8–10 l/min.[6]
Laskekiirust mõjutavad tegurid
[muuda | muuda lähteteksti]Laskekiirust mõjutavad nii relva konstruktsioon kui ka kasutustingimused. Olulised on relva lukumehhanism, tööpõhimõte, jahutus, vintraua arv, padrunite etteanne, päästikumehhanism, tagasilöök, laskemoona liik ja laskuri oskused.
Poltlukuga püssi laskekiirus on piiratud luku käsitsi avamise, padruni etteandmise ja uuesti sihtimisega. Poolautomaatrelv laeb järgmise padruni automaatselt, kuid iga lasu tegemiseks tuleb päästikut uuesti vajutada. Automaatrelv võib päästiku allhoidmisel teha järjestikuseid laske seni, kuni laskemoon lõpeb või laskur tule katkestab. Lindikastist või lindist söödetav kuulipilduja suudab tavaliselt anda pikemaid valanguid kui väikese salvega relv, kuid seda piirab relvaraua kuumenemine.
Laskekiirust võib tõsta mitmeraudne ehitus. Gatling-tüüpi relvades pöörleb mitu rauda, mistõttu iga üksik vintraud kuumeneb aeglasemalt kui sama üldise laskekiiruse juures ühe rauaga relval. Näiteks GAU-8/A Avengeri tootja tehniliste andmete järgi võib selle 30 mm Gatling-tüüpi kahuri laskekiirus ulatuda kuni 4200 lasuni minutis.[7] 7,62 mm M134D Miniguni tootja andmetel on relva püsiv fikseeritud laskekiirus 3000 lasku minutis ehk 50 lasku sekundis.[8]
Tähendus sõjanduses
[muuda | muuda lähteteksti]Sõjanduses on laskekiirus seotud tulemahu, mahasuruva tule, tuleülekaalu ja laskemoona kuluga. Suurem laskekiirus võib aidata kiiresti mõjutada sihtmärgiala või takistada vastase liikumist, kuid see ei tähenda automaatselt suuremat tabavust. Pikkade valangute korral võib relv liikuda sihtjoonelt kõrvale, vintraud kuumeneda ning laskemoon kiiresti lõppeda.
Seetõttu kasutatakse paljude automaatrelvade puhul lühikesi valanguid. Kuulipildujate puhul valitakse laskekiirus vastavalt ülesandele, sihtmärgi iseloomule, laskemoonavarule ja relva tehnilistele piirangutele. Kestev tuli võimaldab hoida vastast surve all pikema aja jooksul, kiirtuli annab lühiajaliselt suurema tulemahu ning tsükliline laskekiirus näitab relva mehaanilist võimekust.
Näiteid
[muuda | muuda lähteteksti]| Relv või relvasüsteem | Laskekiiruse liik | Näitaja | Märkus |
|---|---|---|---|
| 7,62 mm poolautomaatne vintpüss M-14 | tehniline laskekiirus | 700–750 l/min | Eesti Kaitseväe andmetel[3] |
| 7,62 mm kuulipilduja KSP-58 | tehniline laskekiirus | 600–700 l/min | Eesti Kaitseväe andmetel[3] |
| 81 mm miinipilduja M252 | praktiline laskekiirus | 8–16 l/min | Eesti Kaitseväe andmetel[3] |
| 120 mm miinipilduja m/41D | praktiline laskekiirus | 8–10 l/min | Eesti Kaitseväe andmetel[9] |
| 23 mm õhutõrjekahur ZU-23-2 | laskekiirus | 800–1000 lasku minutis | Kaitseliidu tehnikaülevaate järgi[10] |
| K9 Kõu | maksimaalne ja püsiv laskekiirus | 6–8 l/min; püsivalt 2–3 l/min | ajakirja Kaitse Kodu! andmetel[4] |
| GAU-8/A Avenger | maksimaalne laskekiirus | kuni 4200 lasku minutis | tootja andmetel[7] |
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Käsitulirelvade varases arengus oli laskekiirus väike, sest relvi tuli laadida eestpoolt, süütesüsteemid olid aeglased ja iga lask nõudis eraldi ettevalmistust. Laskekiirust suurendasid tagantlaetavad relvad, metallpadrunid, magasinid, korduvlaadimise mehhanismid ja hiljem poolautomaatsed ning automaatsed relvad.
19. sajandil tähistasid Gatlingi relvad üleminekut üksiklasulistelt relvadelt suurema tulemahuga mehaanilistele relvadele. Hilisemad automaatkuulipildujad kasutasid laskmiseks tekkivat gaasi või tagasilööki, et sooritada automaatselt padruni etteandmise, laskmise, kesta eemaldamise ja uue padruni laadimise tsükkel. Encyclopaedia Britannica kirjeldab kuulipildujat kui relva, mis suudab anda automaatset tuld seni, kuni päästik on all ja relvas on laskemoona.[11]
20. sajandil muutus laskekiiruse mõiste eriti oluliseks kuulipildujate, õhutõrjerelvade, automaatkahurite ja lähikaitse relvasüsteemide puhul. Väga suure laskekiirusega relvad ei ole mõeldud üksnes suure arvu laskude tegemiseks, vaid ka sihtmärgi tabamise tõenäosuse suurendamiseks väga lühikese aja jooksul.
.jpg)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "tehniline". Eesti keele seletav sõnaraamat. Eesti Keele Instituut. Vaadatud 14. juuni 2026.
- 1 2 3 4 5 "Relvad". Kaitsevägi. Vaadatud 14. juuni 2026.
- 1 2 "Äike selgest taevast – liikursuurtükk K9 Kõu". Kaitse Kodu!. Aprill 2017. Vaadatud 14. juuni 2026.
- ↑ Crew-Served Machine Guns, 5.56-mm and 7.62-mm (PDF). FM 3-22.68. Headquarters, Department of the Army. 31. jaanuar 2003. Vaadatud 14. juuni 2026.
- ↑ "Suurtükiväe võimalused lahingutegevuses asustatud punktis". Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. Vaadatud 14. juuni 2026.
- 1 2 "30mm GAU-8/A Gatling Gun". General Dynamics Ordnance and Tactical Systems. Vaadatud 14. juuni 2026.
- ↑ "M134D – Standard 7.62 x 51mm". Dillon Aero. Vaadatud 14. juuni 2026.
- ↑ "Kaudtulerelvad". Kaitsevägi. Vaadatud 14. juuni 2026.
- ↑ "Maakaitsepäeval saab uudistada kaitseväe tehnikat". Kaitseliit. Vaadatud 14. juuni 2026.
- ↑ "Machine gun". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 14. juuni 2026.
