NASA X-43A
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2023) |
|
| |
| Tüüp | eksperimentaalne hüperhelikiiruseline mehitamata lennuk |
|---|---|
| Tootja | Orbital Sciences Corporation |
| Esmalend | 2. juuni 2001 |
| Võeti kasutusest | November 2004 |
NASA X-43A oli eksperimentaalne mehitamata hüpperülehelikiiruseline, osaliselt aerodünaamiliselt kandva kerega, otsevoolureaktiivmootoriga katselennuk (inglise keeles scramjet), mille eesmärk oli testida erinevaid hüperülehelikiirusel lendamise aspekte.
Lennuk kavandati mitmes mõõtkavas ning see kuulus NASA X-lennukite sarja Hyper-X programmi. 16. novembril 2004 püstitati X-43-ga reaktiivlennukite kiirusrekord 9,6 Machi (11 850 km/h).[1]
Loomise ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]NASA lennundustehnoloogia valdkonna strateegilise plaani üks peamisi sätestatud eesmärke on ülehelikiiruseliste lendude ja "õhku hingavate" reaktiivmootorite tehnoloogiate arendamine ning katsetamine. Pärast Riikliku Kosmoselennuki programmi (NASP) katkestamist 1994. aasta novembris, puudus Ameerika Ühendriikidel ühtne hüperülehelikiiruste tehnoloogiate arendamise programm. Üks programmidest, mille NASA arendas välja 1990. aastate lõpus, Hyper-X, kasutati National Aerospace Plane'i tehnoloogiat ja liiguti selle järgmise sammu suunas, milleks oli hüperülehelikiiruse reaktiivmootori düüsi katsetamine lennul.
Hyper-X programmi eesmärk oli kinnitada "õhku hingavate" reaktiivmootoritega hüperülehelikiirusteliste lendude võimalikust. Esimesed kaks X-43 lennukit kavandati lendama kiirusega Mach 7, mis ületas oluliselt kõigi senini saavutataud reaktiivmootoritega lennukite kiiruse.[2]
Lennukatsetused
[muuda | muuda lähteteksti]
X-43A oli pikkusega veidi üle 3,7 meetri, piloodita katselennuk . Selle kere kujundus võimaldas õhus püsimiseks kasutada kere tekitatud tõstejõudu. Lennuk kaalus umbes 1400 kg ning oli suurel kiirusel täielikult juhitav ka lauglemisel seiskunud mootoriga. Siiski polnud see loodud maandumiseks ja taaskasutamiseks ning katselennud lõppesid X-43 plaanitud kukkumisega Vaiksesse ookeani.[3]
X-43 mootori käivitamiseks oli vajalik suur algkiirus (umbes 5 Machi) ja lennukõrgus umbes 30 km, mille andis üheastmeline rakett-kiirendi Pegasus. Katselennuk X-43 viidi ligikaudu 13 km stardikõrgusele kinnitatuna kandelennuki B-52 tiiva all.
Esialgsed testid
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene lend
[muuda | muuda lähteteksti]Esimese X-43A viis stardikõrgusele NASA kandelennuk B-52B 2. juunil 2001. Pärast Pegasus rakettkiirendi starti kaldus see lennutrajektoorist kõrvale, mis sundis lennuoperaatorit lülitama X-43 enesehävitusele.[2]
Teine lend
[muuda | muuda lähteteksti]Teine X-43A lendas edukalt 27. märtsil 2004. Pärast eraldumist raketkiirendist Pegasus, kiirusel 5 Machi, käivitus X-43A scramjet mootor, mis arendas piisavalt tõukejõudu, et ületada X-43-le mõjuv õhutakistus ja seda algkiiruse ületamiseks kiirendada, mis oligi üks lennu uurimise eesmärkidest. X-43A saavutas rekordkiiruse 6,83 Mach ehk umbes 8350 km/h, mis oli esimene kord kui scramjet (pöörlevate osadeta reaktivmootor) lennu ajal töötas. Reaktiivmootori kütuseks oli vesinik. Pärast mootori seiskumist tegi X-43A manöövreid, et koguda ülehelikiiruselisi aerodünaamilisi andmeid ja lõpuks kukkus see Vaiksesse ookeani planeeritud alas.[2]
Kolmas lend
[muuda | muuda lähteteksti]Kolmas X-43A lend toimus 16. novembril 2004 kus 10 sekundi jooksul saavutati ühtlane Mach 9,6 kiirus ehk peaaegu 11 850 km/h, mis oligi katsetuse eesmärk. Scramjet mootor töötas ootuspäraselt, mis näitas, et varasemad simulatsioonid olid õiged.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Hazen, Allison. "NASA – Faster Than a Speeding Bullet: Guinness Recognizes NASA Scramjet". www.nasa.gov (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 31. detsember 2005. Vaadatud 25. aprillil 2023.
- 1 2 3 4 Gibbs, Yvonne (10. mai 2017). "X-43A Hyper-X". NASA (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 20. mai 2022. Vaadatud 25. aprillil 2023.
- ↑ Harsha, Philip; Keel, Lowell; Castrogiovanni, Anthony; Sherrill, Robert (16. mai 2005). "X-43A Vehicle Design and Manufacture". AIAA/CIRA 13th International Space Planes and Hypersonics Systems and Technologies Conference. Reston, Virigina: American Institute of Aeronautics and Astronautics. DOI:10.2514/6.2005-3334.