close
Mine sisu juurde

Edvard Munch

Allikas: Vikipeedia
Edvard Munch
Edvard Munch, 1933
Sündinud 12. detsember 1863
Surnud 23. jaanuar 1944 (80-aastaselt)
Rahvus norralane
Tegevusala maal
Tuntud teoseid "Karje"
Karje (Scream 1893), Munchi muuseum
Öö (Night in Saint-Cloud 1890), Norra Rahvusmuuseum
Madonna (1894), Munchi muuseum

Edvard Munch (12. detsember 1863 – 23. jaanuaril 1944) oli norra kunstnik, keda peetakse ekspressionismi rajajaks maalikunstis.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

Edvard Munch sündis 1863. aastal Løtenis. Kunstniku lapsepõlv möödus Norra pealinnas Oslos. Ta isa Christian Munch, tuntud ajaloolase P. A. Munchi vend, oli sügavalt usklik sõjaväearst. Ta sisendas lastele tugevat kartust patu ja austust jumala ees. Ema oli isast 20 aastat noorem ja suri tuberkuloosi, kui Edvard oli alles viieaastane. Sama haigus viis hauda ka Edvardi 15-aastase õe Sophie.[1] Ka Edvard ise oli tihti haige ning ta elu oli varjutatud lähedaste surma ja muude üleelamistega. Ta noorem õde tunnistati juba lapseeas vaimuhaigeks. Viiest lapsest abiellus vaid üks, kuid temagi suri peatselt – viis kuud pärast abiellumist. Need läbielamised on kunstniku loomingut suuresti mõjutanud.[1]

Õpingud

[muuda | muuda lähteteksti]

1879. aastal alustas Munch õppimist tehnikumis, kus ta näitas häid tulemusi füüsika, keemia ja matemaatika alal. Ta õppis koolis ka joonistamist, kuid sagedased haigused sundisid teda õpinguid katkestama. Pärast õppeaega tehnikumis pühendus Munch kunstile ja astus 1881. aastal Kristiana Kuninglikku Kunstiakadeemiasse. Ta õppis mitme meistri juures ning teda juhendas ka üks Norra kuulsamaid kunstnikke – Christian Krohg.[2]

Munchi varasemad teosed olid tugevalt mõjutatud Prantsuse realistlikest kunstivooludest. Impressionism inspireeris Munchi juba noores eas. Nendel esimestel aastatel eksperimenteeris ta paljude stiilidega, sealhulgas naturalismi ja impressionismiga.[3] Enamik neist esimestest katsetustest said ajakirjanduse poolt ebasoodsa kriitika osaliseks ning tõid etteheiteid isa poolt, kes andis küll talle väikseid summasid elamisrahaks, keeldus kunstitarvete ostmiseks rahaga aitamast.[1]

Kunstnikukarjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Munchi tolle aja tuntuim maal oli "Haige laps" (1886), mis põhineb tema õe surmal ning oli tema sõnul esimene mitteimpressionistlik "hingemaal", mille kaudu ta püüdis määratleda oma stiili. Maal annab hästi edasi kunstniku isiklikku valusat läbielamist, sai negatiivse kriitika osaliseks.[2] Järgnevate aastate teosed olid vähem väljakutsuvad ja kriitikuid ärritavad. Kolm aastat hiljem maalitud "Inger rannas" tõestab Munchi võimet portreteerida lüürilist atmosfääri, jäädes siiski tolle perioodi romantilise trendi raamidesse.

Samal aastal maalis ta ka Karl Jensen-Hjelli, Oslo ühe tuntuima boheemlase täispikkuses portree. Tutvus Hans Jægeriga ja liikumine tema radikaalsetest anarhistidest sõprade seltskonnas sai kunstniku elu olulisimaks pöördepunktiks. Edasistel maalidel tahtis ta realistlikult näidata inimese piinarikast ja rasket elu. Sel perioodil alustas Munch ka oma ulatusliku biograafia kirjutamist, mille juurde ta elu jooksul veel tihti tagasi pöördus.

1889. aasta sügisel korraldas Edvard Munch Oslos suure näituse. Ta teosed osutusid nii populaarseks, et ta sai kolmeks aastaks riigilt rahalise toetuse õpinguteks Pariisis vanameister Léon Bonnat’ käe all.[1] 1889. aasta Pariisi maailmanäitusele saabus Munch saabus koos kahe Norra kunstnikuga. Tema maal "Hommik" (1884) oli eksponeeritud Norra paviljonis.[2]

Ajendatult isa surmast 1889. aasta detsembris, valmis maal "Öö Saint-Cloud's". Isa surm tekitas temas masendust ja enesetapumõtteid: "Ma elan koos surnutega - mu ema, mu õde, mu vanaisa, mu isa... Tapa ennast ja siis on see läbi. Miks elada?"[2]

Pariisi aktiivne ööelu ja kunstnike rohkus said tema järgmiste teoste inspiratsiooniallikateks. Ajal, mil ta viibis Pariisis, toimus just postimpressionistlik läbimurre, mis mõjus kunstnikule vabastavalt. "Me ei tohiks edaspidi enam maalida tubade interjööre, tardunult istuvaid mehi ja kuduvaid naisi, vaid peaksime kujutama elusaid, päris inimesi, kes hingavad, tunnevad, kannatavad ja armastavad." Selle loosungi all valmisid Munchi edasised teosed.

1891. aastal korraldas ta Oslos järjekordse näituse. Valmisid ka esimesed visandid kuulsast maalist "Karje". Seda maali peetakse tihtipeale esimeseks ekspressionistlikuks teoseks ja äärmuslikuks näiteks Munchi fantastilistest nägemustest. Maalide "Karje" ja "Madonna" kurvilineaarsed jooned sisendavad rahutust. Vorm peaaegu taandatud kalligraafilisteks märkideks. "Karje" valmis lõplikult 1893. aastal.

1892. aastal leidis aset kaks sündmust, mis hoogustasid juugendi arengut maalikunstis ja graafikas. Kõigepealt Edvard Munchi näitus Berliinis, mis tekitas skandaali ja seetõttu kiiresti suleti.[2] Näitus tekitas sellist segadust ja reaktsiooni avangardismi vastu, et 1899. aastal asutati impressionist Max Liebermanni juhtimisel Berliini Setsessioon. (Teiseks oluliseks sündmuseks oli Belgia rühmituse XX baasil loodud grupp XI.)

1893. aasta detsembris korraldas Munch näituse Unter den Lindenil. Tema samal aastal valminud kuulus teos "Surm haigetoas" tekitas palju ärevust kunstiseltskondades. Teoses kajastub õde Sophie surm (maalil on näha ka Edvard ja ülejäänud perekond). 1895. aastal suri ta vend Andreas, kunstnikule oli see järjekordne saatusehoop, mis leidis kajastamist ka tema loomingus. Munchi teoste oli müük vähene, kuid ta teenis tulu oma vastuoluliste maalide vaatamise tasudest.[2]

1896. aasta kevadel lahkus Munch Berliinist ja sõitis Pariisi. Seal keskendus ta maalimise asemel graafikale ja litograafiale. Ta tegutses selle ala ühe kuulsaima kunstniku Auguste Clot' käe all. Tänapäeval loetakse Munchi, just tänu tema originaalsele stiilile, üheks litograafia klassikuks. Pariisis võttis ta vastu tellimuse Charles Baudelaire'i luulekogu "Kurja lilled" illustreerimiseks, kuid kunstnik ei lõpetanud seda teost.

Järgnenud aastatel valmis hulgaliselt maale: "Metabolism", "Aadam ja Eeva", "Tüdrukud sillal", "Elutants", "Melanhoolia" jpt. Tema maal "Elutants” väljendab selliseid igaühele arusaadavaid asju nagu noorus ja vanadus, lootused ja pettumused. Maalil "Melanhoolia” kujutas ta tuba, mis nagu lõõmaks õhtupäikeses, kuid ometi on aknast paistev maastik rahulik ja jahe. Seega võib oletada, et värvimäng toas peab väljendama kunstniku vaimuhaige õe Laura haavatud hinge rahutust. Uus sajand oli kunstniku jaoks tormilise arengu aeg. Munch hakkas tegema pingutusi, et muuta laadi ("Ma tundsin, see (maalimine) võib muutuda maneeriks”), saamaks lahti kontuurjoone monotoonsusest ja lokaalse värvipinna omavolist – murdmaks välja ühetoonilisest negativismist, konfliktist keskkonnaga. Munchi murranguperioodi on kokku võetud sententsiks: "Kui enne oli tema elu tema kunst, siis nüüd sai tema kunstist tema elu.” Paljud hakkasid huvituma ta teostest.

Edu oli aga saadetud pahedest, kunstnik hakkas liigselt alkoholi pruukima ja muutus üsna pea alkohoolikuks. 1902. aastal põhjustas tema ebakindel käitumine vägivaldse tüli teise kunstnikuga, mis lõppes juhusliku tulistamisega. Munch kaotas kuulihaava tõttu ühe vasaku käe sõrme lüli.[4] Sel perioodil, mis tipnes kaheksa kuuga Kopenhaageni haiglas, valmis ka "Nietzsche portree".

1908. aasta sügisel valdasid Munchi ärevushood, millele lisandus liigne joomine ja kraaklemine. Nagu ta hiljem kirjutas: "Minu seisund oli hullumeelsuse äärel - see oli nagu puudutus, et minna."[1] Tema hallutsinatsioone ja tagakiusamise maaniat asuti ravima vastavas kliinikus, kus ta sai teraapiat järgmise kaheksa kuu jooksul. Munchi haiglas viibimine stabiliseeris tema isiksust ja pärast Norrasse naasmist 1909. aastal muutus tema töö värvikamaks ja vähem pessimistlikuks. Oslo üldsus suhtus Munchi töödesse soojemalt ja muuseumid hakkasid tema maale ostma.

Tähelepanuväärne on see periood eelkõige seetõttu, et läänelikust suurlinlikust seltskonna-enesehävitajast sai läänelikku tüüpi geeniusemüüdi trafaretile vastupidi kõrge eani elav ja loov askeetlik fjordierak, kontakti kompav nii looduse, elu kui ka enesega. Algul elas ta Kragerø linnas, kus ta maalis klassikalisi maastikumaale ja osales Kristiania (Oslo) ülikooli sisekujunduse konkursil. 1912. aastal pandi ta teosed üles Sonderbundi näitusel Kölnis. Kragerøs lasi ta endale ehitada suured stuudiod, kus ta töötas ülikooli projekti kallal, mis pärast pikka poleemikat ja diskussioone lõpuks 1916. aastal vastu võeti. Samal aastal ostis ta endale maja Ekely asulas, kus elas aastaid endassetõmbunult, spartalikku elu. Teoste põhimotiivideks kujunesid lihtsad taluinimesed, kes kündsid põldu, koristasid vilja jne. 1923. aastal suri ta õde Laura.

1930. ja 1940. aastatel nimetasid natsid Munchi loomingut "degenereerunud kunstiks " (koos Picasso, Henri Matisse’i, Paul Gauguini ja teiste kaasaegsete kunstnike omaga) ning eemaldasid tema 82 teost Saksa muuseumidest.[1]

Edvard Munch suri 23. jaanuaril 1944, veidi rohkem kui kuu aega pärast oma 80. sünnipäeva.

Pärand

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta pärandas kõik oma teosed Oslo linnale, mis hiljem 1963. aastal andis need üle Munchi muuseumile. Pärandatud teoste hulgas oli 1006 maali, 15 391 gravüüri, 4443 joonistust ja akvarelli ning 6 skulptuuri. Nendes seas oli tähtsamaid teoseid kõigist loomeperioodidest.[5]

Munchi teosed on esindatud ka paljudes suuremates muuseumides ja galeriides Norras ning välismaal.

Munch maalis oma kuulsaimast teosest neli versiooni ning üks versioon maalist "Karje" varastati Norra Rahvusgaleriist 1994. aastal ja oli mitu kuud kadunud. 22. augustil 2004 röövisid maskidega isikud relva ähvardusel muuseumi töötajate ja külastajate silme all Munchi muuseumist kaks maali. Kaasa viidi üks versioon "Karjest" ja "Madonna". Maalid said kahjustada, kuid taastati hiljem ning on uuesti eksponeeritud.[6]

Munchi portree on kujutatud Norra 1000-kroonilise rahatähe esiküljel (VII seeria, 2001–2020). Selle tagumisel küljel on stiliseeritud versioon maalist "Päike".[7]

2012. aasta mais müüdi "Karje" 119,9 miljoni USA dollari eest (võrdub 2025. aasta 168 miljoniga) ja see oli üks kallimaid kunstiteose müügitehinguid, mida kunagi on tehtud avalikul oksjonil.[8]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 4 5 6 Eggum, Arne (1984). Edvard Munch: Paintings, Sketches, and Studies. New York, NY: C.N. Potter. p. 305. ISBN 0-517-55617-0.
  2. 1 2 3 4 5 6 Prideaux, Sue (2005). Edvard Munch: Behind the Scream. New Haven, CT: Yale University Press. ISBN 978-0-300-12401-9.
  3. ↑ Kiss by the Window www.edvard-munch.org.
  4. ↑ Edvard Munch ‘reunited’ with fiancee for British Museum showThe Observer. ISSN 0029-7712.
  5. ↑ The Museum and the collection Munch Museum. Archived from the original on 19 May 2012.
  6. ↑ "Arts, Briefly; Munch Theft Confessions". The New York Times. Archived from the original on 22 June 2011
  7. ↑ "1000-krone note". Notes and coins. Norges Bank. Archived from the original on 20 May 2012
  8. ↑ Why Francis Bacon Deserves to Beat The Scream's record-breaking Pricetag The Guardian. Archived from the original on 12 October 2014

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Edvard_Munch&oldid=7168512"