Merisiga
 |
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Merisiga (perekond). |
| Merisiga | |
|---|---|
.jpg) | |
| Kaitsestaatus | |
|
Kodustatud | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Närilised Rodentia |
| Sugukond |
Merisigalased Caviidae |
| Alamsugukond |
Caviinae |
| Perekond |
Merisiga Cavia |
| Liik |
Merisiga |
| Binaarne nimetus | |
|
Cavia porcellus (Linné, 1758) | |
| Sünonüümid | |
|
Mus porcellus | |
Merisiga (Cavia porcellus L.) on näriliste seltsi merisigalaste sugukonda kuuluv loom.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Merisiga on valge või kollase-mustalaiguline sabatu näriline. Keha pikkus on kuni 30 cm. Nad on hea sigivusega, andes aastas 3–5 pesakonda (metsikuil liikidel 2 pesakonda), igas 2–4 poega .[1] Emasel on ainult kaks nisa,[1] ja kui poegi on rohkem, ootavad ülejäänud tõuklemata oma järjekorda.
Merisea tiinus vältab ligi 2 kuud. Vastsündinud on hästi arenenud, nägijad, kasvavad kiiresti ja võivad juba 2–3 kuu vanuselt ise järglasi anda.[1]
Merisiga võib elada närilise kohta võrdlemisi kaua: 8–10 aastat.[1]
Lõuna-Ameerikas elab 8 metsikut merisealiiki. Millisest neist põlvneb kodumerisiga, on veel vaieldav. Teatmeteose "Loomade elu" andmetel on merisea lähim looduslik sugulane Cavia cutleri.[1]
Kodumerisiga erineb metsikutest liikidest vähe, peamiselt karvastiku värvuselt, mis on kodumerisigadel mitmekesisem.[1]
Merisead on taimtoidulised. Nende lõikehambad on kohastunud rohu söömiseks ja kasvavad kogu elu.
Kodustamise ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Merisiga kodustati umbes 7000 aastat tagasi Andides praeguse Boliivia, Ecuadori ja Peruu alal liha saamise eesmärgil ja ka lihtsalt meelelahutuseks[1]. Inkad aretasid hulganisti meriseatõuge ja see oli nende põhiline lihaloom. Merisigu ka ohverdati, eelkõige musti isendeid, mis olid haruldasemad. Kuna merisigu suutsid pidada vaesedki pered, oli nende kasvatus inkade seas üldlevinud. Merisigu oli kombeks ka kinkida.
Rahvameditsiinis usuti, et merisigadel, eeskätt mustadel, on üleloomulikud ravivõimed, mistõttu hõõruti nendega patsiendi keha. Seda ravivõtet kasutati veel sajandeid pärast eurooplastest kolonisaatorite saabumist, eriti piirkondades, kus Euroopa meditsiin oli kas raskesti kättesaadav või ei sobitunud kohalike elanike uskumustega.
Merisigu on esmamainitud 1547. aastal, mil neid kirjeldati Hispaniola saarelt Santo Domingost leitud liigina. Kuna sel saarel polnud merisiga endeemne liik, arvati, et hispaanlased on selle sisse toonud. Teaduslikult kirjeldas liiki esimesena šveitsi loodusteadlane Conrad Gessner 1554. aastal.
Hispaania, Hollandi ja Inglise kaupmehed tõid merisead üsna ruttu pärast Lõuna-Ameerika lääneranniku vallutamist Euroopasse. Nende pidamine oli populaarne kõrgklassi seas, näiteks pidas merisigu Elizabeth I.
Tänapäeval on merisiga üle maailma levinud koduloom, keda ei peeta üldjuhul mitte liha saamiseks, vaid lemmikloomana.
Meriseakujuline savinõu Lima arheoloogiamuuseumis
Varaseim merisea kujutis Lääne-Euroopa maalikunstis. Tundmatu kunstnik, u 1580
"Merisead". Graafika George Morlandi (1763–1804) järgi. 1789
Merisigu peetakse ka katseloomadena.[1]
Enamasti uuritakse nende abil nakkushaigusi, näiteks brutselloosi, difteeriat, koolerat, suu- ja sõrataudi, tuberkuloosi ja tüüfust. Merisiga nagu inimenegi ei suuda ise sünteesida C-vitamiini, sellepärast sobib ta hästi ka skorbuudi-uuringuteks. 1960. aastatel peeti USA laborites 2,5 miljonit merisiga. Hilisematel aegadel on nende osakaal laboriloomadena vähenenud. Näiteks 1990. aastatel oli USA laborites ligikaudu 375 000 merisiga, mis moodustas kõigist katseloomadest üksnes 2%. Tänapäeva teadusuuringutes kasutatakse rohkem hiiri ja rotte, sest nende DNA-d on märksa põhjalikumalt uuritud ja enamikus uuringutes on just geneetiline teave määrava tähtsusega.
Heraldikas
[muuda | muuda lähteteksti]Merisiga on väga haruldane tavaskujund, kuna keskajal teda Euroopas ei leidunud. Vapikirjeldustes võib "merisiga" tähendada ka delfiini või okassiga.[2]
Elsassi Merswini (kirjutatud ka Morschwein, Mörswin, Meerschwein, Delphinus jms) suguvõsavapil on kujutatud püsti tõusnud merisiga punase äärisega kuldsel kilbil.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Fritz Dietrich Altmann. Merisiga. Tallinn, Egmont Estonia, 2005.
- Karl August Hindrey. Meie koduloomad ja nende põlvnemine. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1935 (Elav Teadus nr. 47), lk 15–17.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Merisiga |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Merisiga |
