Fosforiit
Fosforiit on kivim, mis sisaldab suures koguses fosforit.
Enamasti on tegemist settekivimiga, ning kivimiks peetakse seda reeglina siis, kui selle P2O5 sisaldus on üle 15–20%.
Fosforiidilademed on tekkinud enamasti organismide mere põhja settinud jäänustest. Näiteks Eesti fosforiit on tekkinud lingulaatide kodadest. Lingulaadid olid lukuta käsijalgsed, kes ehitavad oma koja apatiidist. Need olid karbisarnased loomad, kes elasid madalas šelfimeres.
Fosforiit on tähtis maavara, mida kasutatakse peamiselt fosforväetiste tootmiseks. Euroopa Liit on kuulutanud fosforiidi strateegiliseks tooraineks[1].
Fosforiiti leidub ka Eestis ja hinnanguliselt on seda siinsetes maardlates 2,9 miljardit tonni, kuid olemasolevate tehnoloogiate juures pole selle kaevandamine antud maailmaturuhindade juures majanduslikult tasuv.[2]
Eesti fosforiit
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis AS Eesti Fosforiit
1920. aastate alguses ehitati Jõelähtme kihelkonda Ülgase asunduse juurde Ülgase fosforiidikaevandus, kus olid fosforiidi tootmiseks allmaakaevandus ja sorteerimistsehh. Toodangu väljaveoks kohandati Koljuotsa kalasadam. Kasuliku kihi paksus kaevanduses oli alla ühe meetri. Toodang sõltus nõudlusest ja oli kuni 10 000 tonni aastas. 1938. aasta märtsis sõlmiti leping Saksamaaga, mille kohaselt tuli Saksamaale tarnida kümne aasta jooksul 33-protsendise toimeainesisaldusega fosforiidikontsentraati P2O5 kuni 340 000 tonni aastas.
Ülgase tehnokompleks põles maha 5. detsembril 1938, mille järel kaevandus suleti. Ülgase kaeveõõned kujunesid koobastikuks ja on kaitse all kui nahkhiirte talvituspaik.
Eesti-Saksa lepingu realiseerimiseks rajati 1940. aastal uus fosforiiditööstus Maardusse, põhja poole Narva maanteed Kroodi oja paremale kaldale. Kaevanduse aastaseks võimsuseks projekteeriti 370 000 tonni kaevist, ehk 100 000 t kontsentraati (P2O5 = 33%). Maardu allmaakaevandus suleti 1965. aastal ja see täitus veega.
1954. aastal alustati fosforiidi kaevandamist karjääris. Maardla avati põhjapiiril, praegusest Kallavere linnaosast lõunas.[3]
Nõukogude Liidu kavatsus rajada Virumaale Toolsesse ja Kabalasse fosforiidikaevandused vallandas 1987. aastal nn fosforiidisõja, mille tagajärjel plaan külmutati.
2024. aastal alustati Lääne-Virumaal Aru-Lõuna lubjakivikarjääris Eesti geoloogiateenistuse tellimusel fosforiidi testpuurimisi. Umbes 30 meetri sügavusele ulatuvate puuraukude abil loodeti saada selgemaks, kui väärtuslikud on Toolse maardlas leiduvad maavarad.[4]
2026. aastal teatati, et fosforoksiidi sisaldus on uuritud aladel kõige optimistlikumate hinnangute järgi 11,4 protsenti, mis on aga liiga madal, et kaevandmist oleks võimalik kasumlikult teha. Samuti ei oleks tulus haruldaste muldmetallide eraldamine.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Pulver, Andres (5. aprill 2023). "Millal fosforiidikopp maasse lüüakse?". www.laanevirumaauudised.ee. Vaadatud 8. aprillil 2023.
- 1 2 Jaan-Juhan Oidermaa. "Eesti fosforiit jääb ootama maailmaturu hindade tõusu" ERR Novaator, 12. juuni 2026
- ↑ Enno Reinsalu. "Eesti mäendus". Tallinn, TTÜ Kirjastus 2011 ISBN 978-9949-23-075-4
- ↑ "Lääne-Virumaal alustati fosforiidi testpuurimistega, 2024". 30. september 2024 21:17.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Enno Reinsalu. "Kuidas tekkis fosforiit ja milles on probleem?" Sirp, 26. august 2016
