close
Mine sisu juurde

Juudid

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Juut)
 See artikkel räägib rahvast; ajakirja kohta vaata artiklit Juudid (ajakiri); perekonnanime kohta vaata artiklit Juut (perekonnanimi).
Juutide diasporaa 2010. aastate lõpus
Albert Einstein, Maimonides, Golda Meir ja Emma Lazarus

Juudid (heebrea keeles יְהוּדִים, Yehudim) on etnoreligioosne rühm, rahvas ja rahvus, kelle ajalooline päritolu seostub vanaaja iisraeliitidega, heebrealaste ning Juuda kuningriigi elanikega.[1] Juutide traditsiooniline usund on judaism, mis kujunes vanaaja heebrealaste hulgas ja on üks vanimaid tänapäevani püsinud monoteistlikke usundeid.[2]

Juudi identiteet ühendab ajalooliselt religiooni, päritolu, rahvuse, keele, kultuuri ja kogukondliku kuuluvuse.[1] Laiemas tähenduses on juut inimene, kes kuulub põlvnemise või judaismi pöördumise kaudu maailma juudi rahva hulka.[1] Judaism on juudi rahva traditsiooniline usund ja elukorraldus, mis hõlmab uskumusi, õigust, rituaale, kalendrit, toitumisreegleid ja kogukondlikke tavasid.[2]

Sergio DellaPergola hinnangu järgi oli maailma juutide arv 1. jaanuaril 2024 umbes 15 736 800.[3] Suurimad juudi kogukonnad asusid Iisraelis ja Ameerika Ühendriikides; Iisraelis elas hinnanguliselt 7 153 000 ja Ameerika Ühendriikides 6 300 000 juuti.[3]

Nimetus

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna juut pärineb heebrea keele sõnast yehudi ehk יהודי, mis tähendas algselt Juudamaa elanikku või Juuda suguharu liiget.[1] Hiljem hakati nimetust kasutama laiemalt kogu juudi rahva kohta, sealhulgas Benjamini suguharu ja leviitide kohta.[1]

Kreeka keeles võttis sõna kuju Ἰουδαῖος ehk Ioudaios ja ladina keeles Iudaeus või Judaeus.[1] Euroopa keeltesse on sellest kujunenud näiteks inglise Jew, saksa Jude, prantsuse Juif ja eesti juut.

Juutide endanimetused on eri keeltes ja ajaloolistes kogukondades olnud erinevad. Heebrea keeles kasutatakse sõna Yehudim, jidišis Yidn ja ladiinos Djudios või Judios.

Päritolu ja identiteet

[muuda | muuda lähteteksti]

Juutide päritolu seostatakse Lõuna-Levandi, Kaanani, Iisraeli ja Juudaga.[1] Encyclopaedia Britannica järgi on juudid laiemas tähenduses vanaaja juudi rahva jätk, kes põlvnesid heebrea piibli heebrealastest.[1]

Juudi identiteet ei ole ainult religioosne ega ainult etniline.[1] Juut võib olla usklik judaist, ilmalik juut, agnostik, ateist või muu maailmavaatega inimene. Samal ajal on judaism juudi rahva rahvuslik usund ja traditsiooniline elukorraldus.[2]

Traditsioonilise halaha ehk juudi religioosse õiguse järgi loetakse juudiks üldjuhul inimest, kelle ema on juut, või inimest, kes on judaismi vastu võtnud.[2] Mitmed reformistlikud ja liberaalsed juudi kogukonnad tunnustavad teatud tingimustel ka isapoolset juudi päritolu.

Juutide identiteeti on eri aegadel kujundanud Toora, Talmud, sünagoog, perekondlik pärimus, juudi kalender, juudi diasporaa, kogukondlik enesekorraldus ja kogemus vähemusena elamisest eri riikides.[2][4]

Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]

Juutide koguarvu määramine sõltub sellest, kas arvestatakse ainult inimesi, kes identifitseerivad end juudina, või ka inimesi, kellel on juudi päritolu, kuid kes end juudina ei määratle.[3] Juudi demograafias kasutatakse sageli mõistet core Jewish population ehk põhijuudi rahvastik, mis hõlmab inimesi, kes identifitseerivad end juudina ega kuulu samal ajal teise religioossesse rühma.[3]

DellaPergola 2024. aasta hinnangu järgi oli maailma põhijuudi rahvastik 15 736 800.[3] Sellest 7 153 000 elas Iisraelis, 6 300 000 Ameerika Ühendriikides, 438 500 Prantsusmaal, 400 000 Kanadas, 313 000 Suurbritannias, 170 000 Argentinas, 125 000 Saksamaal, 123 000 Venemaal ja 117 000 Austraalias.[3]

Pew Research Centeri 2020. aasta uuringu järgi moodustasid juudid 2,4% Ameerika Ühendriikide täiskasvanutest.[5] Uuringus eristati juute religiooni järgi ja inimesi, kes määratlesid end juudina kultuuri, päritolu või perekondliku tausta põhjal, kuid mitte usundi järgi.[5]

Suuremad juudi kogukonnad 2024. aasta hinnangu järgi
Riik Juutide arv Allikas
Iisrael 7 153 000 DellaPergola[3]
Ameerika Ühendriigid 6 300 000 DellaPergola[3]
Prantsusmaa 438 500 DellaPergola[3]
Kanada 400 000 DellaPergola[3]
Suurbritannia 313 000 DellaPergola[3]
Argentina 170 000 DellaPergola[3]
Saksamaa 125 000 DellaPergola[3]
Venemaa 123 000 DellaPergola[3]
Austraalia 117 000 DellaPergola[3]

Juudi rühmad

[muuda | muuda lähteteksti]

Juudi rahva sees on kujunenud mitu ajaloolist, kultuurilist ja keelelist rühma.[1] Rühmade piirid ei ole alati jäigad ning tänapäeva juutide seas on palju mitmest päritolust inimesi.

Aškenazi juudid

[muuda | muuda lähteteksti]

Aškenazi juudid ehk aškenazim kujunesid keskajal peamiselt Reinimaal, Saksamaal, Põhja-Prantsusmaal ja hiljem Kesk- ning Ida-Euroopas.[6] Nende traditsiooniline keel oli jidiš, mis põhineb saksa keelel ning sisaldab heebrea, aramea ja slaavi laene.[6]

Aškenazi juutidest kujunes keskajal ja uusajal suurim juudi rühm Euroopas.[6] Pärast ristisõdade aegseid tagakiusamisi, katkuaja süüdistusi ja väljasaatmisi liikus suur osa aškenazi juute ida poole, eriti Poola, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Venemaa aladele.[6]

Sefaradi juudid

[muuda | muuda lähteteksti]

Sefaradi juudid ehk sefardim põlvnevad peamiselt Ibeeria poolsaare juutidest.[1] Nimi tuleb heebreakeelsest nimest Sefarad, millega tähistati Hispaaniat.

Sefaradi kultuur õitses keskajal Al-Ándaluses, kus juudid osalesid filosoofia, meditsiini, luule, kaubanduse ja tõlketegevuse arengus. Pärast juutide väljasaatmist Hispaaniast 1492. aastal ja Portugalist 1496. aastal asusid sefardid elama Põhja-Aafrikasse, Osmanite riiki, Itaaliasse, Balkanile, Madalmaadesse ja mujale.[1] Nende traditsiooniline keel oli ladiino ehk judeo-hispaania keel.

Mizrahi juudid

[muuda | muuda lähteteksti]

Mizrahi juudid on Lähis-Ida, Kaukaasia, Kesk-Aasia ja teiste ida pool paiknenud juudi kogukondade järeltulijad. Nende hulka arvatakse sageli Iraagi, Iraani, Jeemeni, Süüria, Liibanoni, Kurdistani, Gruusia, Buhhaara ja teiste piirkondade juudid.[1]

20. sajandil rändas suur osa araabia ja islami maade juutidest Iisraeli, Prantsusmaale, Ameerika Ühendriikidesse ja teistesse riikidesse.[3] Tänapäeva Iisraeli juudi ühiskond on suurel määral kujunenud aškenazi, sefardi ja mizrahi päritolu juutide ning teiste rühmade segunemisel.

Muud juudi rühmad

[muuda | muuda lähteteksti]

Väiksemate ja eripäraste juudi rühmade hulka kuuluvad näiteks Beta Israel ehk Etioopia juudid, Buhhaara juudid, Gruusia juudid, Krimmi juudid, Bene Israel, Cochini juudid, Kaifengi juudid ja Romaniote juudid.[1]

Kõigi nende rühmade ajalugu ei ole ühesugune: osa neist on kujunenud antiikajal, osa keskajal, osa hilisemate rännete ja pöördumiste tulemusena. Ühiseks sidemeks on judaism, juudi traditsioon, pärimus või juudi rahvaga samastumine.[1][2]

Keeled

[muuda | muuda lähteteksti]

Juutide ajaloolised keeled on olnud mitmekesised.[1] Juutide vanim kirjandus- ja usundikeel on heebrea keel, millel on keskne koht Tanahis, palvetes, rabiinlikus kirjanduses ja juudi hariduses.[2] Aramea keel oli antiikajal ja keskajal oluline juudi usulise ja õigusliku kirjanduse keel; selles keeles on kirjutatud suur osa Talmudist.[2]

Diasporaas võtsid juudid omaks nende maade keeled, kus nad elasid, kuid sageli kujunesid välja eraldi juudi keeled või murded.[6] Tuntumad juudi keeled on jidiš, ladiino, judeo-araabia keeled, judeo-pärsia keeled, juudi-aramea keel ja tänapäeva ivriit.[6]

Jidiš oli aškenazi juutide peamine kõne- ja kirjakeel Ida-Euroopas.[6] Ladiino ehk judeo-hispaania keel kujunes sefardi juutide seas pärast Hispaaniast ja Portugalist väljasaatmist.[1] Ivriit on tänapäeva Iisraeli riigi peamine keel ning heebrea keele taaselustamisega seostatakse eriti Eliezer Ben-Jehuda tegevust.

Usund

[muuda | muuda lähteteksti]

Juutide traditsiooniline usund on judaism.[2] Judaism on aabrahamlik religioon, millest on mõjutatud ka kristlus ja islam.[2] Encyclopaedia Britannica järgi on judaism monoteistlik religioon, mis kujunes vanaaja heebrealaste hulgas ja mida iseloomustab usk ühte Jumalasse ning religioosne elu pühakirja ja rabiinliku traditsiooni järgi.[2]

Judaismi keskmes on usk ühte Jumalasse, juudi rahva ja Jumala vaheline leping, Toora, käsud ehk mitzvot, sabat, pühad ning perekondlik ja kogukondlik elu.[2]

Judaismi tähtsamad pühakirjad ja tekstid on Tanah, Toora, Mišna, Talmud, Midraš, Halaha, Siddur, Zohar ja teised kabbala tekstid.[2]

Judaismis on kujunenud mitu suunda, sealhulgas õigeusu judaism, konservatiivne judaism, reformjudaism, rekonstruktsionistlik judaism ning ilmalikud või kultuurilised juudi identiteedi vormid.[2]

Pühad ja kombed

[muuda | muuda lähteteksti]

Juudi kalendri ja usuelu tähtsamad pühad on Rosh Hashanah, Jom Kippur, Sukkot, Hanuka, Purim, Pesah, Šavuot ja Tisha be-Av.[2] Olulised elukaarega seotud kombed on brit mila ehk ümberlõikamine, bar mitsva ja bat mitsva, juudi pulm ning matusekombed.[2]

Juudi usuelus on tähtsal kohal sünagoog, rabi, koššertoit, sabati pidamine ja perekondlikud pühaderituaalid.[2]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Antiikaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Juudi rahva varane ajalugu on seotud Lõuna-Levandi, Kaanani, Iisraeli ja Juudaga.[1] Arheoloogiline ja tekstiline aines näitab, et 1. aastatuhandel eKr kujunes piirkonnas välja iisraellaste ja juudalaste identiteet.[1]

Babüloonia vangipõlv 6. sajandil eKr oli üks juudi ajaloo murdepunkte.[4] Pärast Jeruusalemma vallutamist ja esimese templi hävitamist viidi osa Juuda eliidist Babülooniasse.[4] Sealne kogemus tugevdas pühakirja, kogukonna ja diasporaa tähendust juudi elus.[4]

Pärsia võimu ajal lubati osal juutidel naasta Jeruusalemma ning rajada Teine tempel.[2] Teise templi aeg kestis umbes 6. sajandist eKr kuni aastani 70 pKr ning oli juudi religiooni, pühakirja ja kogukondliku elu kujunemisel määrava tähtsusega.[2]

Hellenistlik ja Rooma aeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Suure vallutuste järel sattus Juudamaa hellenistliku kultuuri mõjusfääri.[1] Juudi kogukonnad levisid Aleksandriasse, Väike-Aasiasse ja teistesse Vahemere piirkondadesse.[4] Aleksandrias valmis Septuaginta, heebreakeelse pühakirja kreekakeelne tõlge.[2]

Hellenistlikul ajal tekkis pinge juudi traditsiooni ja kreeka kultuuri vahel.[1] Makabeide ülestõus 2. sajandil eKr oli suunatud Seleukiidide võimu ja usulise surve vastu.[2] Selle mälestus on seotud Hanuka pühaga.[2]

Rooma võimu ajal puhkesid juudi sõjad.[1] Aastal 70 hävitasid roomlased teise templi.[2] Aastatel 132–135 toimunud Bar-Kochba ülestõus lõppes ränga kaotusega ning suurendas juutide hajumist Rooma riigi eri aladele.[4]

Rabiinliku judaismi kujunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast teise templi hävitamist kujunes juudi usuelu keskpunktiks sünagoog, Toora uurimine, rabide õpetus ja halaha.[2] Mišna koostati umbes 2. sajandil ning Talmudi kaks peamist kuju – Jeruusalemma Talmud ja Babüloonia Talmud – valmisid järgnevatel sajanditel.[2]

Rabiinlik judaism võimaldas juudi usuelul püsida ka ilma templita.[2] Juutide kogukondlik elu põhines õpetusel, palvetel, pühadel, perekonnal ja kogukonna enesekorraldusel.[2]

Keskaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal elasid juudid nii kristlikes kui ka islami maades.[1] Nende õiguslik ja sotsiaalne seisund erines riigiti ja ajastuti.[1]

Islami riikides olid juudid koos kristlastega sageli dhimmi staatuses: neil oli kaitstud, kuid allutatud seisund.[1] Mitmes piirkonnas, eriti Al-Ándaluses, kujunesid juudi filosoofia, meditsiin, luule ja teadus kõrgele tasemele. Selle ajastu tuntumaid juudi mõtlejaid oli Maimonides.[1]

Kristlikus Euroopas olid juutide võimalused sageli piiratud.[7] Neid süüdistati usulistel ja majanduslikel põhjustel, neid sunniti elama eraldi piirkondades ning mitmel pool piirati nende ameteid ja maaomandit.[7] Samal ajal olid juudid olulised vahendajad kaubanduses, rahanduses, meditsiinis ja tõlkimises.[1]

Ristisõdade ajal toimusid mitmel pool juutidevastased vägivallalained.[7] 1290. aastal aeti juudid välja Inglismaalt, 1306. aastal Prantsusmaalt ning hiljem mitmest Saksamaa linnast ja piirkonnast.[1]

1492. aastal andsid Hispaania katoliiklikud valitsejad välja Alhambra dekreedi, millega juudid pidid kas pöörduma kristlusse või riigist lahkuma.[1] 1496. aastal järgnes juutide väljasaatmine Portugalist.[1] See tõi kaasa sefardi diasporaa laienemise Vahemere piirkonda, Osmanite riiki ja Lääne-Euroopasse.[1]

Varauusaeg ja emantsipatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Varauusajal elas suur osa Euroopa juutidest Poola-Leedu riigis, kus kujunes välja suur aškenazi kultuuriruum.[6] Ida-Euroopa juudi elu keskused olid Poola, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Galiitsia.[6]

18. sajandil tekkis Ida-Euroopas hassidism, mis rõhutas vagadust, müstikat, rõõmu ja vaimse juhi ehk tsadiku rolli.[6] Samal ajal kujunes Haskala ehk juudi valgustusliikumine, mis kutsus juute osalema Euroopa kultuuris, omandama ilmalikku haridust ja reformima kogukondlikku elu.[6]

Prantsuse revolutsiooni ja 19. sajandi liberaalsete reformide järel said juudid mitmes Lääne- ja Kesk-Euroopa riigis kodanikuõigused.[1] Seda protsessi nimetatakse juutide emantsipatsiooniks.

19. sajand ja sionism

[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandil kasvas juutide osalus Euroopa teaduses, kultuuris, poliitikas, ajakirjanduses ja majanduses.[1] Samal ajal tugevnesid mitmel pool uued antisemitismi vormid, mis ei põhinenud enam ainult usulistel, vaid ka rassilistel ja rahvuslikel ideedel.[8]

Venemaa keisririigis elas suur osa maailma juutidest nn asustuspiirkonnas.[6] Sealsete juutide õigused olid piiratud ning 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul toimusid mitmed pogrommid.[6] Paljud juudid rändasid sel ajal Ameerika Ühendriikidesse, Argentinasse, Lääne-Euroopasse ja Palestiinasse.[3]

Vastureaktsioonina antisemitismile ja rahvuslike liikumiste tõusule tekkis sionism, mille eesmärk oli juudi rahvusliku kodumaa rajamine.[1] Sionismi tähtsamaid varaseid ideolooge oli Theodor Herzl.[1]

Holokaust

[muuda | muuda lähteteksti]

Adolf Hitleri ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei võimuletulek Saksamaal 1933. aastal tõi kaasa juutide süstemaatilise tagakiusamise.[9] Juutidelt võeti järk-järgult kodanikuõigused, vara ja ühiskondlik positsioon.[9] Nürnbergi seadused 1935. aastal määratlesid juudid rassilise kuuluvuse alusel ning seadustasid diskrimineerimise.[9]

Teise maailmasõja ajal viis Natsi-Saksamaa koos liitlaste ja kohalike kaasosalistega läbi juutide massimõrva, mida tuntakse holokaustina.[9] United States Holocaust Memorial Museumi järgi mõrvati holokaustis umbes kuus miljonit Euroopa juuti.[9]

Holokaust hävitas suure osa Euroopa juudi kogukondadest, eriti Poola, Leedu, Läti, Valgevene, Ukraina, Ungari, Saksamaa, Madalmaade, Kreeka ja teiste piirkondade juutkonnast.[9] Paljud ellujäänud rändasid pärast sõda Iisraeli, Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse ja mujale.[3]

Iisraeli riigi loomine ja tänapäev

[muuda | muuda lähteteksti]

1948. aastal kuulutati välja Iisraeli riik.[1] See muutis juudi rahva ajalugu, sest esimest korda pärast antiikaega tekkis iseseisev juudi riik.[1] Iisraelist sai üks maailma juudi elu keskusi.[3]

Iisraeli loomise järel saabus riiki juute Euroopast, Lähis-Idast, Põhja-Aafrikast, Etioopiast, Nõukogude Liidust ja mujalt.[3] Samal ajal lahkus või sunniti lahkuma suur osa araabia ja islami maade juutidest oma ajaloolistest kogukondadest.

Tänapäeval elab üle 85% maailma põhijuudi rahvastikust Iisraelis ja Ameerika Ühendriikides.[3]

Juudi diasporaa

[muuda | muuda lähteteksti]

Juudi diasporaa tähendab juutide ajaloolist hajumist väljaspool Iisraeli ja Juudamaad.[4] Encyclopaedia Britannica järgi tähistab juudi diasporaa juutide hajumist mittejuutide hulka pärast Babüloonia vangipõlve ning laiemalt kõiki juudi kogukondi väljaspool ajaloolist kodumaad.[4]

Diasporaa alged ulatuvad Assüüria ja Babüloonia vallutusteni, kuid juudi kogukondi tekkis antiikajal ka Egiptuses, Väike-Aasias, Mesopotaamias, Roomas ja mujal.[4] Pärast Jeruusalemma ja teise templi hävitamist aastal 70 pKr kasvas diasporaa tähtsus juudi ajaloos veelgi.[4]

Diasporaas kujunesid välja erinevad juudi kogukonnad, keeled ja kultuuritraditsioonid.[6] Sünagoog, kogudus, perekondlikud kombed, juudi kalender, Toora õppimine ja kogukondlik enesekorraldus võimaldasid juudi elu säilitada ka eri riikides ja eri keelte keskel.[2]

Ajalooliselt olid olulised diasporaakeskused Babüloonia, Aleksandria, Rooma, Hispaania, Poola-Leedu, Osmanite riik, Venemaa keisririik, Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Suurbritannia, Argentina ja Kanada.[4][6][3]

Antisemitism

[muuda | muuda lähteteksti]

Antisemitism on vaenulikkus, eelarvamus, diskrimineerimine või vägivald juutide kui rahva, usulise rühma või päritolurühma vastu.[7] United States Holocaust Memorial Museum määratleb antisemitismi juutidevastase eelarvamuse või vihkamisena.[7] Holokaust oli selle äärmuslikem ajalooline väljendus, mille käigus mõrvati umbes kuus miljonit Euroopa juuti.[9]

Antisemitism on ajalooliselt esinenud mitmes vormis: usulise juudivastasusena, majanduslike ja sotsiaalsete stereotüüpidena, rassilise ideoloogiana, poliitiliste vandenõuteooriatena ning tänapäeval ka holokausti eitamise või moonutamisena.[7][8]

Antiikajal ja keskajal oli juudivastasus sageli seotud religioossete süüdistustega.[7] Kristlikus Euroopas süüdistati juute muu hulgas Jeesuse surmas, veresüüdistustes, hostia teotamises ja mitmesugustes ühiskondlikes hädades.[7] Sellised süüdistused põhjustasid pogromme, sundristimisi, väljasaatmisi ja muid tagakiusamisi.[7]

19. sajandil kujunes varasemate usuliste stereotüüpide kõrvale poliitiline ja rassiline antisemitism.[8] Rahvusluse, rassiteooriate ja sotsiaalsete pingete mõjul hakati juute kujutama väidetava eraldiseisva ja ohtliku rassilise või poliitilise rühmana.[8] USHMM-i järgi muutus 19. sajandi antisemitism ilmalikumaks, poliitilisemaks ja majanduslike hirmudega seotuks, kuigi see toetus sageli vanematele religioossetele stereotüüpidele.[8]

Natsionaalsotsialistlikus ideoloogias oli antisemitism keskse tähtsusega.[9] Adolf Hitleri ja natsionaalsotsialistliku partei käsitluses kujutati juute rassilise vaenlasena.[9] Natsi-Saksamaa antisemitistlik poliitika arenes diskrimineerimisest ja eraldamisest genotsiidini, mida tuntakse holokaustina.[9]

Pärast Teist maailmasõda ei kadunud antisemitism.[10] See on esinenud nii paremäärmuslikes, vasakäärmuslikes, religioossetes kui ka vandenõuteoreetilistes liikumistes.[7][10] Tänapäeva antisemitism võib avalduda juudi kogukondade, sünagoogide ja kalmistute ründamises, juudivastases vaenukõnes, holokausti eitamises, vandenõuteooriates ning juutide kollektiivses süüdistamises maailma poliitiliste või majanduslike sündmuste eest.[7][10]

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2024. aasta uuringu järgi ütles 96% küsitletud Euroopa juutidest, et nad olid uuringule eelnenud aastal kokku puutunud antisemitismiga.[10] Sama uuringu järgi leidis 80% vastajatest, et antisemitism on nende riigis suurenenud.[10]

Juudid maailma kultuuriloos

[muuda | muuda lähteteksti]

Juutidel on olnud oluline mõju maailma usundi-, teadus-, majandus-, kunsti- ja kultuuriloos.[1] Judaism on mõjutanud kristlust ja islamit ning seega ka suure osa maailma religioosset ja eetilist mõtlemist.[2]

Juudi traditsioonist pärinevad või selle kaudu levisid mitmed mõisted ja kombed, sealhulgas seitsmepäevane nädal, sabati ehk puhke- ja pühapäeva idee, pühakirjal põhinev õiguskultuur ning eetilise monoteismi traditsioon.[2]

Juudi päritolu või juudi taustaga on olnud paljud teadlased, kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, filosoofid ja poliitikud, näiteks Albert Einstein, Niels Bohr, Sigmund Freud, Franz Kafka, Hannah Arendt, Gustav Mahler, Marc Chagall, Baruch Spinoza, Golda Meir, Isaac Bashevis Singer ja Elie Wiesel.

Juudid Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti juudid

Eestis on juudid elanud teadaolevalt alates keskajast, kuid püsivam juudi kogukond kujunes välja 19. sajandil.[11] Eesti Juudi Muuseum käsitleb Eesti juutide ajalugu alates juudi kogukondade tekkimisest 19. sajandi esimesel poolel kuni tänapäevani.[11]

Eesti juudi kogukonna kujunemisel olid olulised Nikolai I aegsed juudi sõjaväelased, kaupmehed, käsitöölised ja üliõpilased.[12] Juudi kogukonnad tekkisid peamiselt Tallinnas, Tartus, Pärnus, Valgas, Viljandis ja Narvas.[12]

Eesti Vabariigi loomine 1918. aastal tõi Eesti juutidele kodanikuõigused.[13] Eesti Juudi Muuseumi ja Eesti Välisministeeriumi andmetel osales umbes 200 juuti Vabadussõjas.[14][13]

1925. aastal võttis Riigikogu vastu rahvusvähemuste kultuurautonoomia seaduse.[15] 1926. aastal sai Eesti esimeseks riigiks maailmas, kus juudid said õiguse kultuuriautonoomiale; juudi kultuurautonoomia kuulutati välja Tallinna Juudi Eragümnaasiumi aulas 6. juunil 1926.[14][15] Eesti Välisministeeriumi järgi kanti see sündmus 1927. aastal ka Juudi Rahvusfondi Kuldraamatusse Jeruusalemmas.[13]

1934. aasta rahvaloenduse ajal elas Eestis 4434 juuti.[16] Eesti juudi kogukonna elu katkestasid Nõukogude okupatsioon, juuniküüditamine ja Saksa okupatsioon.[16] Eesti Juudi Muuseumi andmetel evakueeriti 1940–1941 umbes 56% Eesti juudi kogukonnast NSV Liitu, 12% mobiliseeriti Punaarmeesse, 10% deporteeriti juuniküüditamise käigus ning 22% kogukonnast represseeriti ja hukati Saksa okupatsiooni ajal Eestis.[16]

Eesti Välisministeeriumi andmetel avati 2012. aastal Eesti juudi kogukonna keskuses memoriaal „Mälestuste galerii”, kus on jäädvustatud 974 Eesti juudi nimed, kes mõrvati Eesti territooriumil Teise maailmasõja ajal.[17] ERR-i teatel avati sama memoriaal 27. jaanuaril 2012 rahvusvahelisel holokausti mälestuspäeval.[18]

Pärast Teist maailmasõda kasvas Eesti juutide arv sisserände tõttu Nõukogude Liidu teistest piirkondadest.[16] 1959. aastal elas Eestis 5436 juuti.[16] Hiljem on kogukond vähenenud, eriti pärast NSV Liidu lagunemist, mil osa Eesti juute rändas Iisraeli, Ameerika Ühendriikidesse ja mujale.[16]

Tänapäeval tegutsevad Eestis Eesti Juudi Kogukond, Tallinna sünagoog, Eesti Juudi Muuseum, juudi kool ja mitmesugused kultuuri- ning mälestusasutused.[11][19]

Antisemitism Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Eesti juudid ja Holokaust Eestis

Eesti juutide ajalugu erineb mitme teise Ida-Euroopa piirkonna juutide ajaloost selle poolest, et sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli juutide õiguslik seisund suhteliselt soodne.[14][15] 1925. aasta rahvusvähemuste kultuurautonoomia seadus ja 1926. aastal välja kuulutatud juudi kultuurautonoomia näitasid Eesti riigi ametlikult tunnustavat suhtumist juudi vähemusse.[14][15]

Eesti Mälu Instituudi portaali järgi puudus enne Teist maailmasõda Eestis riiklikul tasemel antisemitism.[20] Sama allika järgi võeti Eestis vähesel määral vastu Saksamaa antisemitismi eest põgenenud juute.[20] Eesti Mälu Instituut märgib ka, et 1930. aastate lõpus emigreerus Eestist sionistliku liikumise mõjul hinnanguliselt umbes 500 nooremat juuti Palestiinasse.[20]

Ajaloolane Anton Weiss-Wendt on kirjutanud, et sõdadevahelises Eestis oli antisemitismi tase teiste Ida-Euroopa riikidega võrreldes madal.[21] Vikerkaare 2019. aasta artiklis on sama hinnangut kasutatud vapside ja juutide suhteid käsitledes ning rõhutatud, et antisemitismi poliitiline mõju sõdadevahelises Eestis jäi piiratumaks kui paljudes teistes Ida-Euroopa riikides.[22]

Nõukogude okupatsiooni ajal 1940–1941 tabasid repressioonid ka Eesti juute.[16] Eesti Juudi Muuseumi andmetel deporteeriti juuniküüditamise käigus umbes 10% Eesti juudi kogukonnast, 12% mobiliseeriti Punaarmeesse ning 56% evakueerus või evakueeriti Nõukogude Liitu.[16]

Saksa okupatsiooni ajal rakendati Eestis Natsi-Saksamaa antisemitistlikku ja rassilist poliitikat.[17] Eestisse jäänud kohalikud juudid vangistati ja enamik neist hukati.[17] Eesti Välisministeeriumi andmetel mõrvasid natsid Saksa okupatsiooni ajal Eestis ligi tuhat kohalikku juuti, kes ei olnud jõudnud, saanud või soovinud Nõukogude Liitu pageda.[17]

Saksa okupatsioonivõimud tõid Eestisse ka juute teistest Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Euroopa riikidest.[17] Välisministeeriumi andmetel toodi Eestisse ligikaudu 12 500 välismaa juuti, kellest 7500–8000 Eestis hukkus või hukati.[17] Ülejäänud evakueeriti Eestist ning 1944. aasta septembris Eesti taasvallutanud Punaarmee leidis Klooga laagris eest umbes sadakond ellujäänut.[17]

Ajaloolane Meelis Maripuu on rõhutanud, et 1942. aasta alguseks olid Eestis elanud umbes 4400 juuti kas Eestist lahkunud või hukatud ning Eesti kuulutati Saksa okupatsioonivõimude poolt „juudivabaks”.[23] Maripuu järgi toodi aastatel 1942–1944 Eestisse umbes 12 500 välismaa juuti, kellest Saksa okupatsiooni lõpuks oli elus ligikaudu sadakond; Eestis suri või mõrvati neist hinnanguliselt 7500–7800 inimest.[23]

Maripuu on samas rõhutanud, et kohalike holokaustikuritegude seletamisel ei saa eeldada eestlaste ühiskonnas laialt levinud ideoloogilist antisemitismi.[23] Tema hinnangul mõjutasid Eesti konteksti pigem Saksa okupatsioonivõimu poliitika, kohalikud võimusuhted, sõjaaegne olukord ja Nõukogude okupatsiooni järel kujunenud hoiakud.[23]

Taasiseseisvunud Eestis on antisemitismi käsitletud peamiselt inimõiguste, vaenukõne, vaenukuritegude, holokausti mälestamise ja ajalooõpetuse kontekstis.[24] Eesti Välisministeerium on rõhutanud, et holokausti ajaloo uurimine ja mälestamine aitab mõista antisemitismi, rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise tähtsust.[24]

Eestis on vaenu õhutamine karistatav karistusseadustiku § 151 alusel.[25] Paragrahv hõlmab avalikku üleskutset vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses muu hulgas rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu ja usutunnistusega, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale.[25] Juutide vastu suunatud vaenukõne või vaenukuriteod võivad seega kuuluda nii rahvuse, päritolu kui ka usutunnistuse alusel vaenu õhutamise käsitlusse.[25]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 "Jew". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 29.05.2026.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 "Judaism". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 29.05.2026.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 Sergio DellaPergola (2025). "World Jewish Population, 2024" (PDF). American Jewish Year Book 2024. Vaadatud 29.05.2026.
  4. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 "Jewish Diaspora". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 29.05.2026.
  5. 1 2 "Jewish Americans in 2020". Pew Research Center. 11.05.2021. Vaadatud 29.05.2026.
  6. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 "The YIVO Encyclopedia of Jews in Eastern Europe". YIVO Institute for Jewish Research. Vaadatud 29.05.2026.
  7. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 "Antisemitism Explained". United States Holocaust Memorial Museum. Vaadatud 29.05.2026.
  8. 1 2 3 4 5 "Antisemitism in History: The Era of Nationalism, 1800–1918". United States Holocaust Memorial Museum. Vaadatud 29.05.2026.
  9. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 "Introduction to the Holocaust". United States Holocaust Memorial Museum. Vaadatud 29.05.2026.
  10. 1 2 3 4 5 "Jewish People's Experiences and Perceptions of Antisemitism". European Union Agency for Fundamental Rights. 11.07.2024. Vaadatud 29.05.2026.
  11. 1 2 3 "Eesti Juudi Muuseum". Eesti Juudi Muuseum. Vaadatud 29.05.2026.
  12. 1 2 "Juudid Eestis" (PDF). Eesti Juudi Muuseum. Vaadatud 29.05.2026.
  13. 1 2 3 "Juudid Eestis". Eesti Vabariigi Suursaatkond Tel Avivis. Vaadatud 29.05.2026.
  14. 1 2 3 4 "Eesti Vabariigi Juudi Kultuuriautonoomia 100 aastat". Eesti Juudi Muuseum. Vaadatud 29.05.2026.
  15. 1 2 3 4 "Toompea lossis saab näha väljapanekut „85 aastat juudi kultuurautonoomiat Eestis"". Riigikogu. 06.06.2011. Vaadatud 29.05.2026.
  16. 1 2 3 4 5 6 7 8 "Estonian Jewish Museum" (PDF). Eesti Juudi Muuseum. Vaadatud 29.05.2026.
  17. 1 2 3 4 5 6 7 "Holokaust Eestis, selle uurimine ja mälestamine". Eesti Vabariigi Suursaatkond Tel Avivis. Vaadatud 29.05.2026.
  18. ↑ "Tallinnas avati holokaustis tapetud juutide memoriaal". ERR. 27.01.2012. Vaadatud 29.05.2026.
  19. ↑ "Eesti Juudi Kogukond". Eesti Juudi Kogukond. Vaadatud 29.05.2026.
  20. 1 2 3 "Eesti juudid". Eesti Mälu Instituut / nazismvictims.ee. Vaadatud 29.05.2026.
  21. ↑ Anton Weiss-Wendt (27.01.2018). "Eestijuudi ajalugu ja juutide ajalugu Eestis". Vikerkaar. Vaadatud 29.05.2026.
  22. ↑ "Juudid ja vapsid". Vikerkaar. 2019. Vaadatud 29.05.2026.
  23. 1 2 3 4 Meelis Maripuu (29.09.2019). "Eestlaste holokaustikuritegude taga polnud antisemitism". ERR Kultuur. Vaadatud 29.05.2026.
  24. 1 2 "Välisminister Urmas Paeti pöördumine Holocausti mälestuspäeval Kloogal". Välisministeerium. Vaadatud 29.05.2026.
  25. 1 2 3 "Karistusseadustik, § 151. Vaenu õhutamine". Riigi Teataja. Vaadatud 29.05.2026.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Gustav Ichheiser. The Jews and Antisemitism. – Sociometry, 1946, kd 9, nr 1, lk 92–108.
  • Zuckermann, Ghil'ad (2014). Jewish Language Contact. Special Issue of the International Journal of the Sociology of Language, 226. Berlin–Boston: De Gruyter Mouton.
  • Olev Remsu. Bussiga Poolas II. Juudi-Poola. Go Group, 2011.
  • Olev Remsu. München. Hitler ja Dostojevski. Go Group, 2012.
  • Simon Schama. The Story of the Jews. London: Bodley Head, 2013–2017.
  • Paul Johnson. A History of the Jews. London: Weidenfeld & Nicolson, 1987.
  • Salo Wittmayer Baron. A Social and Religious History of the Jews. Columbia University Press.
  • Sergio DellaPergola. World Jewish Population. American Jewish Year Book.
  • Gershon David Hundert, toim. The YIVO Encyclopedia of Jews in Eastern Europe. Yale University Press, 2008.
  • Eugenia Gurin-Loov. Suur häving. Eesti juutide katastroof 1941. Tallinn, 1994.
  • Anton Weiss-Wendt. Murder Without Hatred: Estonians and the Holocaust. Syracuse University Press, 2009.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Juudid&oldid=7164878"