Otsedemokraatia

Otsedemokraatia on politoloogia mõiste, mis tähistab riigi valitsemisvormi, milles rahvas teeb otsuseid riiki puudutavate asjade kohta vahepealsete esindajateta. See on demokraatia alaliik.

Otsedemokraatlik valitsussüsteem pärineb Vana-Kreekast. Seal ei olnud esindusisikuid ning kodanikud valitsesid ise. Iga mees oli otsustusorgani eluaegne liige. Seda peetakse üheks täielikumaks rahvavõimu vormiks ajaloos, kuigi naised ja orjad, keda oli kokku umbes pool elanikkonnast, ei olnud kodanikud ning neil puudus sõnaõigus otsustusküsimustes.

Ameerika Ühendriikide rajajad (Benjamin Franklin, Thomas Jefferson, John Adams, James Madison) kartsid otsedemokraatiat. Nad muretsesid, et napp enamus võib hakata teistele oma tahet peale suruma ning valijad ei pruugi olla olukorrast piisavalt hästi informeeritud. Thomas Jefferson ütles:

"A democracy is nothing more than mob rule, where fifty-one percent of the people may take away the rights of the other forty-nine." (Demokraatia ei ole midagi muud kui enamuse tahte pealesurumine, kus 51% valijatest võib ülejäänud 49%-lt nende õigused ära võtta.)

Levinuim demokraatia vorm on esindusdemokraatia, kus rahvas volitab valimistel parlamenti enda esindajad, kes rahva eest otsuseid teevad. Otsedemokraatia kõige levinum rakendusviis on referendum ehk rahvahääletus.

Rahvahääletuse korral hääletavad riigi kodanikud vahetult mõne riigielu küsimuse või seaduseelnõu korral. See võib olla obligatoorne (kohustuslik) või fakultatiivne (vabatahtlik). Obligatoorse rahvahääletuse puhul näeb põhiseadus ette, et teatud liiki seadusi saab kehtestada või muuta ainult rahvahääletuse teel ning tulemus on kõigile riigiorganitele siduv. Fakultatiivse rahvahääletuse korral pannakse küsimus või eelnõu ning ka juba parlamendis vastu võetud seadus rahvahääletusele, kui selleks esitatakse nõue (näiteks parlamendiliikmete poolt). Fakultatiivse referendumi üks vorm on ka konsultatiivne rahvahääletus ehk plebistsiit või ad hoc rahvahääletus. Sellel hääletusel võib käsitleda igat küsimust ja algatajaks võib olla nii valitsus kui ka parlament. Selle referendumi tulemus ei ole siduv, vaid konsultatiivse tähendusega. Rahvahääletuse regulatsioon võib olla sätestatud põhiseaduses (näiteks Prantsusmaal), eriseaduses (näiteks Kanadas) või määratud konkreetse rahvahääletuse algatamise otsuses (näiteks Suurbritannias).

Peale referendumite esinevad ka rahvaalgatus ja rahvaküsitlus.

Rahvaalgatus tähendab, et kodanikud teevad ettepaneku arutada mõnd riigielu küsimust (enamasti seaduseelnõu). Selleks on tavaliselt vaja teatud arvu allkirju. Ettepanek esitatakse riigiorganitele (tavaliselt parlamendile), kes peab ise küsimusega tegelema või selle rahvahääletusele panema.

Rahvaküsitlus on viis, kuidas riik saab küsida rahva arvamust ilma siduva otsuseta. Seda kasutatakse avaliku arvamuse ja hoiakute väljaselgitamiseks.

Lisaks on mõnes riigis võimalik rahval saadik või seadus tagasi kutsuda (inglise keeles recall).

Parim otsedemokraatia näide on Šveits, kus on viimase 120 aasta jooksul korraldatud umbes 240 rahvahääletust seadusandlike küsimuste kohta.

Šveitsi otsedemokraatia

Vaata ka: Šveitsi referendumid

Šveitsi Konföderatsiooni lõid 1291. aastal Rütli Meadow üleskutsel Lucerne’i järve ääres Uri, Schwyzi ja Unterwaldeni vabade talupoegade esindajad. Ühenduse eesmärk oli vabastada maa Habsburgide monarhia maksunõuetest. Selle ühendusega liitus 1332. aastal Lucerne’i linn, 1351. aastal Zürich, 1353. aastal Bern ning neile järgnesid veel Glarus ja Zug. Konföderatsiooni väed saavutasid olulisi võite 1386. aastal Sempachi ja 1388. aastal Näfelsi lahingus, sest nad alistasid Püha Rooma keisririigi vägesid. Nad suutsid säilitada sõltumatuse kuni Napoleoni vägede saabumiseni 1798. aastal.

Šveitsi iseseisvus taastati 1815. aastal Viini Kongressi otsusega, millega tunnustati ametlikult kuningavõimuta Šveitsi Vabariigi olemasolu. Sellele järgnesid rahutud aastad kuni 1848. aastani, mil võimule tulid liberaalid. Otsedemokraatia õiguslikud alused pandi paika 1874. aasta rahvahääletusega ning rahvaalgatuse (saksa keeles volksinitiative, prantsuse keeles initiative populaire) põhimõte 1891. aastal.^[1]

Šveitsi otsedemokraatia toimib alt üles põhimõttel, mis tähendab, et rahvahääletuse saavad algatada ainult kodanikud (näiteks kodanike ühendused, huvirühmad ja parteid), mitte valitsus ega parlament. Kui rahvaalgatuse ettepanek on koostatud ja eelnõu esitatud, siis vaatab selle üle Föderaalvalitsuse Kantselei ning hindab, kas see vastab kehtivale õiguskorrale ja ei ole eksitav, reklaamiv või segadust tekitav. Algatus võib käsitleda peaaegu kõiki föderaalseadusi (sealhulgas maksu- ja eelarvepoliitikat ning rahvusvahelisi lepinguid), kuid see ei tohi olla vastuolus põhiliste inimõigustega. Algatusele peavad alla kirjutama kõik algatuskomisjoni liikmed (7–27 inimest). Samuti peab see sisaldama viiteid kriminaalõiguse sätetele ja tingimusteta taganemisklauslile. Ettepanek avaldatakse Föderaalses Teatajas.

Järgmise 18 kuu jooksul peab algatusgrupp koguma vähemalt 100 000 kehtivat allkirja. Allkirja võib anda näiteks tänavale püstitatud telgis, posti teel või veebiplatvormi kaudu. Kui vajalik arv on koos, kontrollitakse need üle ja antakse Föderaalnõukogu Kantseleile. Seda tehakse traditsiooniliselt Bernis parlamendipalee esisel väljakul. Föderaalnõukogul on kaks koda: Rahvusnõukogu ja Kantonite nõukogu. Nad peavad esitatud ettepanekut arutama ja tegema otsuste kahe ja poole aasta jooksul, kuid protsessi on võimalik pikendada veel aasta võrra. Parlament ei tohi algatuse teksti muuta.

Kui algatus vastab nõuetele, toimub kümne kuu jooksul rahvahääletus. Ettepaneku vastuvõtmiseks on vaja nii valijate kui ka kantonite enamust. Parlament võib soovi korral esitada samale rahvahääletusele ka oma vastuettepaneku.

Föderaaltasandil on aastatel 1893–2020 algatatud 482 allkirjade kogumist, millest rahvahääletusele jõudis 219. Nendest olid edukad vaid 22 algatust. Esimene edukas rahvaalgatus keelas loomade tapmise ilma eelneva tuimestuseta. Edukad olid ka algatused, mis puudutasid näiteks absindi tarbimist, hasartmänge, tuumaenergiat, keskkonnakaitset, liikmesust rahvusvahelistes organisatsioonides, juhtide palka, sisserännet, pedofiiliat ja minarettide ehitamist. Tagasilükatud ettepanekute hulgas olid muuhulgas kaitseväe laialisaatmine ja kodanikupalga kehtestamine.

Lisaks föderaaltasandile saab rahvaalgatust kasutada kantoni ja kohaliku omavalitsuse tasandil, et algatada õiguskorda muutvaid rahvahääletusi.^[2]

Otsedemokraatia Eestis

Politoloog Alar Kilbi hinnangul on Eestis vähe otsedemokraatlikke osalusvõimalusi. Tema arvates võiks mõne otsedemokraatia elemendi lisamine täiendada esindus- ja osalusdemokraatiat ning anda kodanikele võimaluse end väljendada ka valimistevahelisel perioodil. See aitaks ühtlasi valitud esindajaid kontrollida.

Samas ei toeta kõik erakonnad selliseid mehhanisme, sest kardetakse, et populistid hakkavad neid süsteemselt rahva mobiliseerimiseks kasutama. Kodanikud võivad ise samuti selle vastu olla ja leida, et poliitika peaks jääma professionaalidele.

Eesti põhiseaduses on sätestatud rahvahääletus, kuid rahvaalgatuse seadustamine on Riigikogus korduvalt tagasi lükatud.^[3] Eestimaa Rohelised tõid 2007. aasta valimisprogrammis ühe põhiteemana esile otsedemokraatia. Nad lubasid seadustada rahvaalgatuslikud seadusliku jõuga referendumid nii riigi kui ka omavalitsuste tasemel.^[4]

Rahvaalgatus oli üks Rahvakogu ettepanekutest.^[5]

2015. aasta Riigikogu valimisteks esitatud valimisprogrammides leidus mitmeid otsedemokraatia tugevdamise ideid. Näiteks sooviti anda rahvale õigus algatada ja tühistada seaduseelnõusid (Keskerakond, EKRE, Rohelised), kehtestada presidendi otsevalimine (Keskerakond, RÜE, EKRE, EIP) ning luua valitud saadikute tagasikutsumise mehhanism (EKRE, EIP). Samuti tehti ettepanek, et rahvahääletus oleks kohustuslik võimu loovutamisel rahvusvahelistele organisatsioonidele (EKRE). Suuremaid muutusi toetasid peamiselt parlamendivälised ja opositsioonilised erakonnad. Valitsusparteid Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid ja IRL ei pidanud suuri muutusi vajalikuks.^[6]

Vaata ka

Viited

↑ Vincent Golay and Mix et Remix, Swiss political institutions, Éditions loisirs et pédagogie, 2008. ISBN 978-2-606-01295-3.
↑ Alexandre Füzessery, Nico Häusler: . In: Martin Graf, Cornelia Theler, Moritz von Wyss (Hrsg.). Basel 2014, ISBN 978-3-7190-2975-3, S. 677–733.
↑ Ero Liivik. Otsedemokraatia diskursused Riigikogus: rahvaalgatuse seadustamise menetlus aastatel 2003–2008. Riigikogu Toimetised nr 26, 2012, http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16235&op=archive2^{[alaline kõdulink]}
↑ GRÜÜNE. Eestimaa Roheliste häälekandja^{[alaline kõdulink]}, nr 3 2007.
↑ Rahvakogu: Rahvaalgatus Islandi süsteemi järgi - ideede esitamine, hääletamine, teostamine, veebiviide, 21.02.2013.
↑ Alar Kilp (2016). Demokraatia erakondade valimisprogrammides 2015. aasta Riigikogu valimistel. Kogumikus: Rein Toomla, Mihkel Solvak, Alar Kilp (Toim.). Riigikogu valimised 2015 (42−63). Tartu: Johan Skytte poliitikauuringute instituut. (Politica; 17)

Lisalugemist

Meediakajastusi otsedemokraatiast, rahvahääletus.ee

[1] Vincent Golay and Mix et Remix, Swiss political institutions, Éditions loisirs et pédagogie, 2008. ISBN 978-2-606-01295-3.

[2] Alexandre Füzessery, Nico Häusler: . In: Martin Graf, Cornelia Theler, Moritz von Wyss (Hrsg.). Basel 2014, ISBN 978-3-7190-2975-3, S. 677–733.

[3] Ero Liivik. Otsedemokraatia diskursused Riigikogus: rahvaalgatuse seadustamise menetlus aastatel 2003–2008. Riigikogu Toimetised nr 26, 2012, http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16235&op=archive2^{[alaline kõdulink]}

[test-4] GRÜÜNE. Eestimaa Roheliste häälekandja^{[alaline kõdulink]}, nr 3 2007.

[5] Rahvakogu: Rahvaalgatus Islandi süsteemi järgi - ideede esitamine, hääletamine, teostamine, veebiviide, 21.02.2013.

[Kilp2016-6] Alar Kilp (2016). Demokraatia erakondade valimisprogrammides 2015. aasta Riigikogu valimistel. Kogumikus: Rein Toomla, Mihkel Solvak, Alar Kilp (Toim.). Riigikogu valimised 2015 (42−63). Tartu: Johan Skytte poliitikauuringute instituut. (Politica; 17)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]