close
Mine sisu juurde

Reformeeritud kristlus

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib protestantismi laiast harust; kalvinismiks nimetatava pääste- ja armuõpetuse kohta vaata artiklit Kalvinism (soterioloogia)

Reformeeritud kristlus (ka reformeeritud traditsioon või reformeeritud teoloogia; tuntud ka kui kalvinism) on 16. sajandi reformatsioonis sündinud protestantismi suund, mis rõhutab Pühakirja ülimuslikku autoriteeti, Jumala suveräänsust ning kirikuelu ranget korrastatust. Traditsioon kujunes välja eeskätt Šveitsis ja Reini-äärsetes linnades (nt Zürich, Genf ja Strasbourg) ning levis sealt üle Euroopa ja hiljem kogu maailmas. Varaste mõjukamate teoloogide hulka kuulusid Ulrich Zwingli, Johann Calvin, Martin Bucer, Heinrich Bullinger, Peter Martyr Vermigli, Theodor Beza ja John Knox.[1]

Johann Calvin (16. sajandi portree)

Nimetus ja ulatus

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõistet „kalvinism” on kirjanduses kasutatud erineva tähendusväljaga: mõnikord tähistab see kitsalt Johann Calvini isiklikku õpetust või tema soterioloogilist süsteemi, teinekord aga kogu reformeeritud traditsiooni tervikuna. Kuna see usuvool on ajalooliselt ja geograafiliselt väga mitmekesine ega piirdu vaid ühe reformija pärandiga, eelistab kaasaegne teoloogia nimetusi „reformeeritud kristlus” või „reformeeritud teoloogia”.[2][3]

Suhe roomakatoliikluse ja luterlusega

[muuda | muuda lähteteksti]

Reformeeritud traditsioon määratleb end ajaloolise ja katoolse (üleilmse) kiriku osana, mis puhastati reformatsiooni käigus moonutustest, kuid säilitas magisteriaalse järjepidevuse. Suhtes roomakatoliku kirikuga on reformeeritud teoloogia peamine erinevus seotud autoriteedi ja päästeõpetuse ehk nn viie Sola põhimõttega. Kui Rooma kirik tugineb Pühakirja ja valitud traditsiooni võrdsele autoriteedile usuasjus ning rõhutab paavsti ja hierarhia keskset rolli, siis reformeeritud kristlus deklareerib Piibli ainsaks ja eksimatuks usunormiks. See tõi kaasa paavstivõimu, pühakute kummardamise ja seitsme sakramendi süsteemi hüljamise, asendades need veendumusega, et inimene mõistetakse õigeks üksnes armust ja usu läbi, ilma kiriku kui vahendaja ja inimese enda teeneteta. Häid tegusid nähti reformaatorite poolt pääste tagajärje, mitte selle põhjusena. Vastukaaluks kinnitas Rooma kirik Trento kirikukogul, et õigust Jumala ees on võimalik heade tegudega suurendada või surmapatuga kaotada, käsitledes tegusid õigeksmõistmise põhjusena.[4] Reformaatorite silmis tähendas Rooma nõue siduda õigeksmõistmine inimlike teenetega sisulist evangeeliumi hülgamist, kuna see varjutas Kristuse lepitustöö piisavuse ja muutis armu kaubeldavaks teeneks.[5][6]

Ehkki reformeeritud kirikud lahknesid roomakatoliku kirikust, esineb neil põhimõtteline erinevus ka luterlusega, mis kulmineerus 1529. aastal Marburgi usuvaidluses. Kui reformeeritud tiiva üks juhifiguur Ulrich Zwingli rõhutas Kristuse sõnade „see on minu ihu” sümboolsust, viidates seejuures Kristuse ihu lokaalsele viibimisele taevas, siis Martin Luther nõudis sõnade otsest, literaalset, tähendust. Legendi kohaselt kirjutas Luther vaidluse ajal kriidiga lauale ladinakeelsed sõnad Hoc est corpus meum („See on minu ihu”), keeldudes igasugusest järeleandmisest ning nõudes üksnes literaalset tõlgendust. Seejuures osutasid reformeeritud teoloogid (eesotsas Zwingliga) eksegeetilisele vastuolule: Luther aktsepteeris Jeesuse teisi sarnaseid enesekohaseid väiteid – nagu „Mina olen uks” (Jh 10:9) või „Mina olen tõeline viinapuu” (Jh 15:1) – ilmselgete metafooridena, kuid keeldus kategooriliselt rakendamast sama loogikat armulaua seadmissõnadele. Luther jäi kindlaks Kristuse füüsilisele kohalolule elementides (leivas ja veinis). Sellest dispuudist kujunes välja reformeeritud õpetus Kristuse spirituaalsest ehk vaimulikust kohalolust: usklik toitub Kristusest vaimulikult Püha Vaimu väe läbi. See positsioon vastandub nii roomakatoliiklikule transsubstantiatsioonile (leiva ja veini olemuslik muutumine, kus leiva ja veini substants hävib/kaob ning asendub reaalse liha ning vere substantsiga, säilitades seejuures vastavalt leiva ja veini välimuse), luterlikule liha&vaimu reaalsele kohalolule kui ka radikaalide „tühjale” mälestussöömaajale.[7]

Oluline erinevus nii luterluse kui ka roomakatoliiklusega seisneb jumalateenistuse korralduses ja kiriku juhtimisstruktuuris. Kui Rooma kirik ja luterlus lubavad rituaale ja elemente, mida Piibel otseselt ei keela, siis reformeeritud traditsioon rakendab regulatiivset printsiipi: lubatud on vaid see, mida Pühakiri selgelt käsib. See tõi kaasa piltide, altarite ja orelite eemaldamise kirikuruumist, et suunata tähelepanu üksnes Sõna kuulutamisele ja sakramentidele. Samuti asendati roomakatoliiklik hierarhiline piiskoplik kord presbüterlik-sinodaalse korraldusega, kus kiriku juhtimine usaldati valitud kogudusevanematele. See tagas kiriku suurema iseseisvuse ilmalikust võimust võrreldes näiteks tollase luterliku riigikiriku mudeliga ja eristus veelgi enam roomakatoliiklikust preesterlikust hierarhiast.[8]

Vaatamata erisustele moodustasid reformeeritud ja luterlikud kirikud ühise rinde radikaalse reformatsiooni ehk anabaptismi vastu. Mõlemad magisteriaalsed harud säilitasid klassikalise arusaama kirikust kui institutsionaalsest armuvahendite jagajast ja Aabrahami lepingulise järjepidevuse kandjast. Seeläbi eristusid nad selgelt restaureerijatest, kes eitasid kiriku ajaloolist reaalsust ja püüdsid luua kirikut tühjalt kohalt, ignoreerides seejuures ligi poolteist aastatuhandet kristlikku traditsiooni ja Jumala tõotuste püsivust läbi põlvkondade.[9]

Ajalooline ülevaade

[muuda | muuda lähteteksti]

Reformeeritud kristlus formeerus 16. sajandi reformatsiooni käigus Šveitsi ja Reinimaa linnades. Varasteks keskusteks olid Zürich, kus tegutsesid Ulrich Zwingli ja Heinrich Bullinger, ning Genf, kus Johann Calvini ja Theodor Beza juhtimisel töötati välja mõjukas õpetus ja kirikukord. Olulist rolli mängis ka Strasbourg (teoloogid Martin Bucer ja Peter Martyr Vermigli). Need keskused kujundasid õpetuslikult ja liturgiliselt iseseisva „reformeeritud“ haru, mis eristus selgelt nii luterlusest kui ka roomakatoliku kirikust.[10][7]

16. ja 17. sajandil levis reformeeritud usk Šotimaale (John Knox ja presbüterlus), Madalmaadesse, Saksamaale, Prantsusmaale (hugenotid) ja Inglismaale, jõudes hiljem Põhja-Ameerikasse ning Ida-Euroopasse (eriti ungari aladele). Sel perioodil kujunes välja konfessionaalne tuumik, mille aluseks said olulised usutunnistuskirjad: Belgia usutunnistus (1561), Heidelbergi katekismus (1563), Dordrecht'i kaanonid (1619) ning Westminsteri usutunnistus koos katekismustega (1646–1648). Need tekstid defineerisid reformeeritud teoloogia põhiartiklid ja positsioneerisid selle teiste kristlike suundade suhtes.[11][12]

Prantsusmaal levis reformeeritud kristlus (mille pooldajaid nimetati hugenottideks) 16. sajandi keskel väga kiiresti, ulatudes kohati kuni kolmandikuni Prantsuse aadlist. See usuline ja poliitiline pinge viis veriste kodusõdadeni Rooma-meelse enamuse ja reformeeritud vähemuse vahel.

Üheks traagilisemaks ja jõhkramaks sündmuseks kristluse ajaloos kujunes Pärtliöö veresaun (24. august 1572). See leidis aset Pariisis vaid mõni päev pärast protestantliku liidri Navarra Henri ja katoliikliku printsessi Marguerite de Valois’ pulmi. Need pulmad pidid sümboliseerima kahe leeri lepitust, kuid tegelikkuses kasutati seda lõksuna: pealinna meelitati peaaegu kogu hugenottide eliit koos oma peredega.

Rooma leer (eesotsas Catherine de' Medici ja Guise'i suguvõsaga) andis käsu alustada protestantlike juhtide hukkamist, mis kasvas kiiresti üle kontrollimatuks massimõrvaks. Roomakatoliiklikud rahvahulgad tapsid valimatult tuhandeid hugenotte, kusjuures ajaloouurimused rõhutavad erilist julmust – ei säästetud naisi, vanureid ega lapsi. Kaasaegne uurimisseis (nt ajaloolane Natalie Zemon Davis) rõhutab, et roomakatoliiklastest ründajad nägid oma tegevust usulise puhastusaktsioonina, kus "hereetikutest saasta" hävitamine oli püha kohus. See seletab, miks tapatalgud sarnanesid rituaalsetele hukkamistele: ohvreid alandati ja visati Seine'i jõkke, et "reostus" linnast minema uhtuda.

Sündmust kirjeldas ilmekalt tolleaegne hugenotist kroonik ja luuletaja Agrippa d'Aubigné:

"Veri voolas mööda tänavaid nagu vesi pärast ränka vihmasadu... Tapjad ei tundnud halastust ei hallide juuste ega süütute imikute vastu. Ma nägin, kuidas väikesi lapsi, kes polnud veel rääkima õppinud, visati sildadelt jõkke või löödi peadpidi vastu müüre, samal ajal kui nende emad tapeti nende silme all."

Veretöö levis Pariisist provintsidesse ning ohvrite koguarvuks Prantsusmaal on hinnatud kuni 30 000 inimest. Rooma kiriku ametlikus seisukohas väljendati toimunud massimõrva suhtes heakskiitu ning uudise jõudmisel Vatikani laskis paavst Gregorius XIII laulda "Te Deumi" ning vermida mälestusmedali sündmuse tähistamiseks. Ehkki 1598. aastal välja kuulutatud Nantes'i edikt tõi ajutise usuvabaduse, viis selle tühistamine 1685. aastal hugenottide lõpliku keelustamiseni ja massilise väljarändeni (u 200 000 inimest), mis jättis Prantsusmaa ilma suurest osast oma oskustöölistest ja intellektuaalsest eliidist.[13][14]

18. ja 19. sajandil muutus traditsioon globaalseks, levides koloniaalekspansiooni ja väljarände toel Aafrikasse, Aasiasse ja Ameerikasse. Tekkisid rahvuslikud reformeeritud ja presbüterlikud kirikud (nt Reformed Church in America, Šotimaa ja Ungari reformeeritud kirikud), mis põimisid usulised väärtused kohaliku sotsiaalpoliitilise eluga.[15][16]

19. sajandi lõpu Madalmaades sündis Abraham Kuyperi ja Herman Bavincki eestvedamisel neokalvinism. See suund rõhutas Jumala suveräänsust kõigis eluvaldkondades (sh kultuuris ja poliitikas) ning püüdis leida vastuseid moderniseeruva ühiskonna väljakutsetele, jäädes samas truuks konfessionaalsele pärandile.[17]

Tänapäeval on reformeeritud kristlus üleilmne võrgustik, mida esindavad sellised organisatsioonid nagu Maailma Reformeeritud Koguduste Ühendus. 21. sajandi alguses on eriti Põhja-Ameerikas pead tõstnud evangeelne uuskalvinism (New Calvinism), mis rõhutab uuesti ranget armuõpetust, Jumala suveräänsust ja teoloogilist konservatiivsust.[18][19]

Haridus ja ülikoolid

[muuda | muuda lähteteksti]

Reformeeritud traditsiooni iseloomustab tugev rõhuasetus haridusele ja akadeemilisele teoloogiale. Juba 16. sajandil rajati mitmeid akadeemiaid vaimulike ja ilmalike juhtide koolitamiseks.

Prantsuskeelse maailma esimene reformeeritud kõrgkool oli 1537. aastal asutatud Lausanne’i akadeemia (Académie de Lausanne). 1559. aastal asutas Johann Calvin Genfi akadeemia (Schola Genevensis), millest kujunes üks Euroopa olulisemaid teoloogiakeskusi.[20][21][22]

Madalmaades sai 1575. aastal asutatud Leideni ülikoolist (Universiteit Leiden) reformeeritud õpetuse ja humanismi kants. Saksa aladel oli oluline Herborni akadeemia (Academia Nassauensis, asutatud 1584), kus arendati lepinguteoloogiat.[23][24]

19. ja 20. sajandil jätkus õppeasutuste rajamine:

  • Vrije Universiteit Amsterdam (VU) asutati 1880. aastal Abraham Kuyperi algatusel riigist ja kirikust sõltumatu kalvinistliku ülikoolina.[25]
  • Princeton Theological Seminary (1812) kujunes USA-s „Princetoni teoloogia” keskuseks, kaitstes presbüterlikku ortodoksiat.[26]
  • Calvin University ja Calvin Theological Seminary on Põhja-Ameerika Kristliku Reformeeritud Kiriku (CRCNA) intellektuaalsed keskused.[27]

Usutunnistuskirjad

[muuda | muuda lähteteksti]

Reformeeritud kirikud defineerivad oma identiteeti usutunnistuskirjade kaudu, millest olulisemad on:

Õpetus

[muuda | muuda lähteteksti]

Reformeeritud teoloogia on süstemaatiline raamistik, mis püüab Piibli õpetusi esitada loogilise ja tervikliku struktuurina. Selle keskmes on arusaam Jumala ülimuslikkusest ja inimese täielikust sõltuvusest Tema armust.

Viis "ainult"-põhimõtet (Five Solas)

[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu teisedki ajaloolised protestandid, jagavad reformeeritud kristlased viit alusprintsiipi, mis aitavad defineerida nende raamistikus pääste ja autoriteedi olemust:

  • Sola Scriptura (üksnes Pühakiri) – Piibel on kristliku usuelu ja õpetuse ülim ja ainus eksimatu norm. Reformeeritud traditsioon rõhutab siinkohal ka Püha Vaimu sisemist tunnistust (testimonium Spiritus Sancti internum), mis kinnitab usklikule Pühakirja jumalikku päritolu.
  • Sola Fide (üksnes usk) – Inimene mõistetakse õigeks üksnes usu kaudu Kristusesse, ilma igasuguste omapoolsete teeneteta.
  • Sola Gratia (üksnes arm) – Pääste on Jumala tingimusteta kingitus, mitte inimese pingutuse vili.
  • Solus Christus (üksnes Kristus) – Kristus on ainus vahendaja Jumala ja inimese vahel ning Tema ühekordne ohver kõigi usköike eest on piisav ning tagab täieliku lunastuse.
  • Soli Deo Gloria (üksnes Jumalale olgu au) – See on reformeeritud traditsiooni jaoks kõige kesksem põhimõte. Kogu loodu, pääste ja kristlik elu on suunatud üksnes Jumala au kirgastamisele.

Jumala suveräänsus ja ettemääratus

[muuda | muuda lähteteksti]

Reformeeritud õpetuse üks spetsiifilisemaid jooni on rõhk Jumala absoluutsele suveräänsusele kõiges – nii loomises, ajaloo juhtimises kui ka üksikisiku päästmises. See on tihedalt seotud ettemääratuse ehk predestinatsiooni õpetusega. Selle kohaselt on Jumal igavikust alates valinud välja need, kellele Ta kingib päästva usu, ning see valik ei sõltu inimese etteaimatavast usust või tegudest, vaid üksnes Jumala suveräänsest tahtest teha ilmsiks enda halastus ja armastus.

Sakramendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Reformeeritud teoloogia tunnistab kahte sakramenti: ristimist ja armulauda. Neid ei mõisteta mitte pelgalt sümbolitena (nagu radikaalide seas), vaid armuvahenditena, mis toimivad uskliku südame jaoks märkide ja pitseritena (signa et sigilla) Jumala tõotustest.

  • Armulaud: Reformeeritud õpetus eitab nii transsubstantiatsiooni (roomakatoliikluses) kui ka konsubstantiatsiooni (luterluses). Selle asemel õpetatakse Kristuse reaalset vaimulikku kohalolu, kus usklik toitub Kristuse ihust ja verest spirituaalselt/vaimulikult usu kaudu, samal ajal kui Kristuse füüsiline kirgastatud ihu viibib taevas Isa paremal käel.
  • Ristimine: Ristimist mõistetakse kui lepingu märki (asendades Vana Testamendi ümberlõikamist), mistõttu on tavaks ka laste ristimine kui märk nende kuulumisest Jumala lepingurahva hulka. Kui vana lepingu märk oli eksklusiivsem (üksnes mehed ja usklike poisslapsed), siis uue lepingu märk on inklusiivsem kuna see antakse nii naistele kui meestele sõltumata vanusest.

„Viis punkti” (TULIP)

[muuda | muuda lähteteksti]

Kalvinismi soterioloogiline tuum on võetud kokku Dordrecht'i sinodi (1618–1619) otsustes. Ingliskeelne akronüüm TULIP on hilisem mnemoonika, mis vastandub arminiaanluse viiele punktile:[29]

T – total depravity (täielik rikutus)
Pattulanguse tagajärjel on inimene loomupäraselt vaimselt surnud ja võimetu tegema vähimatki sammu oma pääste poole ilma Jumala eelkäiva armuta.
U – unconditional election (tingimusteta valik)
Jumal on enne maailma rajamist valinud need, kes päästetakse, tuginedes üksnes Oma suveräänsele armule, mitte inimese omadustele.
L – limited atonement (piiratud lunastus)
Kristuse ohvri asendav lepitus on tõhusalt määratud just valitutele, mitte tervele inimkonnale üldiselt (tuntud ka kui particular redemption).
I – irresistible grace (vastupandamatu arm)
Kui Jumal kutsub valitut päästesse, on see armu mõju selline, et inimene vastab sellele kindlasti usuga; Püha Vaimu kutsele ei saa jäädavalt vastu seista.
P – perseverance of the saints (pühade püsivus)
Need, kelle Jumal on päästnud, säilitatakse Tema poolt usus kuni lõpuni; uuestisündi ehk päästet ei ole võimalik kaotada (jumalapoolne preservatsioon).
Dordrechti sinod (1618–1619)

Eristus radikaalsest reformatsioonist

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeva teoloogilises ja ajaloolises kontekstis on kriitilise tähtsusega eristada reformeeritud kristlust (sh kalvinismi) radikaalsest reformatsioonist ehk anabaptismist ning sellest hiljem võrsunud baptismist. Ehkki kaasaegses evangeelses liikumises on need suunad kohati tunnistuslikult põimunud (nt (uus)kalvinistlikud baptistid), on ajalooline ja konfessionaalne lõhe nende vahel põhimõtteline.

Magisteriaalne reformatsioon ja kiriku katkematus: Reformeeritud teoloogia kuulub koos luterluse ja anglikaanlusega nn magisteriaalse reformatsiooni hulka. Erinevalt radikaalidest, kes uskusid, et õige kirik lakkas mingil hetkel olemast (langes apostaasiasse) ning see tuleb nüüd tühjalt kohalt uuesti luua (ehk peab toimuma mitte reformatsioon vaid restauratsioon), rõhutasid magisteriaalsed reformaatorid (Zwingli, Calvin, Melanchthon, Bullinger jt) kiriku ajaloolist katkematust. Reformaatorite silmis ei loodud reformatsiooniga uut sekti, vaid puhastati olemasolevat katoolset (üleilmset) kirikut aja jooksul lisandunud eksitustest.[8]

Lepinguline järjepidevus Aabrahamist saadik: Reformeeritud identiteedi nurgakiviks on lepinguteoloogia, mis rõhutab, et Jumalal on läbi ajaloo olnud vaid üks ja sama armuleping, mis ulatub Aabrahamist alates kristliku kirikuni. See tähendab, et Jumal ei tee lepingut üksnes eraldiseisvate indiviididega, vaid tervete majapidamiste ja peredega. Sarnaselt sellele, kuidas Aabrahami lepingus kaasati lapsed lepingurahva hulka ümberlõikamise kaudu, kuuluvad reformeeritud käsitluse kohaselt usklike vanemate lapsed lepingusse ka uue lepingu ajal, saades selle märgiks ristimise.[9]

Ühisrinne anabaptismi vastu: 16. sajandil ühendas kõiki magisteriaalseid reformaatoreid ning isegi Rooma kirikut range vastuseis anabaptistidele. Viimased eitasid lepingulist järjepidevust ja laste kaasatust, nõudes "ainuõiget usus ristimist" kui märki kiriku täielikust eraldumisest ühiskonnast. Reformaatorite jaoks oli see mäss mitte ainult kirikukorra, vaid kogu kristliku maailma (Corpus Christianum) vastu. Näiteks Zürichis pooldas Ulrich Zwingli anabaptistide hukkamist (uputamise läbi), nähes nende separatismis usulist ja sotsiaalset anarhiat.[30] Erinevalt baptistlikust traditsioonist ei käsitleta protestantlikus, sh ka reformeeritud, teoloogias sakramente (ristimist ja armulauda) kui väeta sümboleid või inimese poolt sooritatud mälestusmärke, vaid kui Jumala poolt seatud reaalseid armuvahendeid. See erinevus on kinnistatud peaaegu kõikidesse klassikalistesse usutunnistuskirjadesse, kus anabaptism ja sellega kaasnev lepinguline katkestus mõistetakse üheselt hukka.[31]

Kui radikaalid väitsid, et kirik oli olemuslikult langenud või lakanud olemast ning vajas seega restarti, siis magisteriaalsed reformaatorid nägid sellises lähenemises ületamatut teoloogilist probleemi, kuna väide kiriku täielikust katkemisest seadis kahtluse alla Jeesuse antud tõotuse kiriku püsivusest (Mt 16:18). Reformaatorite jaoks oli mõte peaaegu 1500-aastasest lüngast Jumala armutöös vastuvõetamatu. Nad rõhutasid, et Jumala leping Aabrahamist saadik on igavene (1Ms 17:7) ning et Jumala ustavus ei sõltu institutsionaalsetest eksimustest. Seega ei tõlgendanud reformaatorid laste ristimist mitte kiriku languse märgina, nagu seda tegid anabaptistid 16. sajandil ja baptistid 17. sajandil, vaid kinnitusena Jumala lepingurahva lakkamatust järjepidevusest, mis on kestnud muutmata kujul apostlitest saadik, sõltumata restaureerijate oletatud ajaloolisest tühimikust.[32][33]

Lepinguteoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Reformeeritud traditsioon jaotab lunastusloo kolmeks peamiseks lepinguks, mis loovad Piiblile ühtse narratiivse struktuuri:

  1. Loomisleping (covenant of works): Jumala leping Aadamaga Eedeni aias, mis lubas elu täiusliku kuulekuse eest. Aadama ebaõnnestumise tõttu langes inimkond patu alla.
  2. Armuleping (covenant of grace): Jumala leping patuse inimkonnaga pärast langust, kus pääste kingitakse usu kaudu Jeesusesse Kristusesse, kes on uus Aadam ja lepinguesindaja.
  3. Lunastusleping (covenant of redemption): Igavikuline leping Kolmainsuse isikute vahel, kus Isa valis rahva, Poeg nõustus neid lunastama ja Vaim nõustus seda lunastust rakendama.[34]

Kirikukorraldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt on domineerinud presbüterlik-sinodaalne kord, kus kogudust juhivad valitud vanemad (presbüterid) ning kohalikud kogudused on seotud piirkondlike nõukogude (klassid või presbüteeriumid) ja üldkogude (sinodid) kaudu. See mudel on mõeldud vältima nii üksikisiku hirmuvalitsust (nagu arvati paavstlusest) kui ka täielikku killustatust.[10]

Levik ja organisatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurim rahvusvaheline ühendus on Maailma Reformeeritud Koguduste Ühendus (WCRC), mis koondab üle 230 kiriku ja ligikaudu 100 miljonit kristlast enam kui 105 riigis.[35]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Ülevaateid vt: The Oxford Handbook of Reformed Theology (Oxford University Press, 2020); The Cambridge Companion to Reformed Theology (Cambridge University Press, 2016).
  2. ↑ Oxford Handbook rõhutab reformeeritud teoloogia kui „katoolse, protestantliku uurimistraditsiooni” iseloomu, mille lähteallikaks on Pühakiri: Introduction, Oxford Academic (2020).
  3. ↑ The Cambridge Companion to Reformed Theology annab traditsioonist ajalooliselt ja globaalselt mitmekesise ülevaate (Cambridge University Press, 2016).
  4. ↑ The Canons and Decrees of the Council of Trent, VI sessioon, kaanon 24 ja 32.
  5. ↑ Johann Calvin, Kristliku religiooni institutsioon, III raamat, 11. peatükk, 1: "See [õigeksmõistmine] on peamine toetuspunkt, millel [kristlik] religioon pöörleb."
  6. ↑ Martin Luther, Schmalkaldeni artiklid, II osa, 1. artikkel.
  7. 1 2 Paul T. Nimmo, David A. S. Fergusson (toim), The Cambridge Companion to Reformed Theology (Cambridge: Cambridge University Press, 2016).
  8. 1 2 Michael Allen, Scott R. Swain (toim), The Oxford Handbook of Reformed Theology (Oxford: Oxford University Press, 2020), peatükk "The Magisterial Reformation".
  9. 1 2 Michael S. Horton, God of Promise: Introducing Covenant Theology (Grand Rapids: Baker Books, 2006).
  10. 1 2 Reformed church, Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 2. märts 2026.
  11. ↑ Michael Allen, Scott R. Swain (toim), The Oxford Handbook of Reformed Theology (Oxford: Oxford University Press, 2020), eriti osad II–III.
  12. ↑ Reformed and Presbyterian churches, Encyclopaedia Britannica (vaadatud 21. november 2025).
  13. ↑ Arlette Jouanna, The Saint Bartholomew's Day Massacre: The Mysteries of a Crime of State (Manchester University Press, 2013).
  14. ↑ Natalie Zemon Davis, The Rites of Violence: Religious Riot in Sixteenth-Century France (1973).
  15. ↑ Reformed Church in America, Encyclopaedia Britannica (vaadatud 21. november 2025).
  16. ↑ David A. S. Fergusson, Reformed Social Theology, käsikiri teoses: Allen & Swain (toim), The Oxford Handbook of Reformed Theology.
  17. ↑ Cory Brock, Gray Sutanto, Neo-Calvinism: A Theological Introduction (Bellingham, WA: Lexham Press, 2022); vt ka ülevaade Foundations ajakirjas: Neo-Calvinism: A Theological Introduction, 2024.
  18. ↑ New Calvinism, Wikipedia (ingliskeelne artikkel, vaadatud 21. november 2025); Collin Hansen, Young, Restless, Reformed: A Journalist’s Journey with the New Calvinists (Wheaton, IL: Crossway, 2008).
  19. ↑ The New Calvinism: 10 Ideas Changing the World Right Now, Time Magazine, 12. märts 2009.
  20. ↑ L’Académie de Lausanne entre Humanisme et Réforme (ca. 1537–1560); vt ka Karine Crousaz, L’Académie de Lausanne entre Humanisme et Réforme (Genève: Droz, 2012); The Reformed academies in the XVIth and XVIIth centuries, Musée protestant (vaadatud 21. november 2025).
  21. ↑ Lausanne – A Reformation City, reformation-cities.eu (vaadatud 21. november 2025).
  22. ↑ History, Université de Genève ametlik koduleht (vaadatud 21. november 2025).
  23. ↑ History of Leiden University, universiteitleiden.nl (vaadatud 21. november 2025).
  24. ↑ Herborn Academy, Post-Reformation Digital Library (vaadatud 21. november 2025).
  25. ↑ Ab Flipse, ülikooli ajaloo uurija, kirjeldab VU-d kui 1880. aastal Abraham Kuyperi asutatud kalvinistlikku ülikooli.
  26. ↑ Princeton Theological Seminary: ajaloo ülevaade – rajatud 1812. aastal Presbüterliku Kiriku üldkogu otsusega.
  27. ↑ Christian Reformed Church in North America: haridus ja agentuurid – CRCNA toetab Calvin Universityt.
  28. ↑ Oxford Handbook, pt. "Confessions and Catechisms"; Cambridge Companion, peatükid varasest ja hilisemast konfessionaalsusest.
  29. ↑ The Canons of Dort, sissejuhatus ja täistekst (Christian Reformed Church, 2011 versioon).
  30. ↑ Paul T. Nimmo, David A. S. Fergusson (toim), The Cambridge Companion to Reformed Theology (Cambridge: Cambridge University Press, 2016), peatükk "Reformed and Radical Reformations".
  31. ↑ Belgia usutunnistus (1561), artikkel 34: "Seetõttu me eitame ja mõistame hukka anabaptistide eksituse..."
  32. ↑ Leonard Verduin, The Reformers and Their Stepchildren (Grand Rapids: Eerdmans, 1964).
  33. ↑ Johann Calvin, Kristliku religiooni institutsioon, IV raamat, 1. peatükk.
  34. ↑ P. T. Nimmo, "Covenant Theology", in The Cambridge Companion to Reformed Theology (2016).
  35. ↑ WCRC ametlik leht: Members.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Reformeeritud_kristlus&oldid=7172417"