Joala lahing

Joala lahing
Osa Narva lahingust Eesti Vabadussõjas
Joala lahinguväli
Toimumisaeg	28. november 1918
Toimumiskoht	Narva lähedal, Eesti
Tulemus	Eesti ja Saksa võit
Osalised
Eesti Saksa Keisririik Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Peeter Vaga Leitnant Müller Jaan Sihver † Eduard Teiter
Jõudude suurus
~150 meest 3 kergekuulipildujat 300 meest 5 raskekuulipildujat
Kaotused
Langenud 3 Haavatud 9 Langenud 94 Haavatud 30

Joala lahing (ka Kreenholmi lahing) oli 28. novembril 1918 Eesti Vabadussõjas Narva lahingu ajal toimunud kokkupõrge Eesti-Saksa väesalga ja 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu vahel.

Ööl vastu 28. novembrit ületas 2. Viljandi kommunistlik kütipolk Narva jõe ja asus selle läänekaldal pealetungile eesmärgiga vallutada Narva linn edelast. Hommikul kella 9 paiku ründas kütipolk ootamatult seljatagant sakslaste suurtükipatareid. Samal ajal liikus teine osa polgust Soldina jaama suunas eesmärgiga purustada Narva seljataguses Tallinna–Narva raudtee ja telegraafi-sideliinid. Selle manöövri tagajärjel kujunes olukord Joala väljal kella 10 ja 11 vahel kaitsjatele väga raskeks.

Eestlased ja sakslased asusid tegutsema: üks grupp suunati kuulipildujatega Joala metsast väljuva vaenlase aheliku tiivale, samal ajal pöördus Saksa patarei ümber ning avas kartetšitule lähedalt. Bolševikud kandsid väga raskeid kaotusi: hukkus 94 meest, sealhulgas Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees Jaan Sihver. Lüüasaamise tagajärjel jooksis kütipolk tuldud teed tagasi ning kell 11.30 oli seisukord Joala väljal ja kogu Narvas jälle täiesti kindel.

Eellugu

2. Viljandi kommunistlik kütipolk sai 26. novembril 1918 Jamburgis Punaarmee 6. diviisi juhatuselt käsu 27. novembril koidu ajal Narvale seljatagant peale tungida. Polk pidi andma Narva lahingus pealöögi, liikudes saladuskatte all vaenlase parema tiiva kaudu tema seljataha. Sakslased olid venelaste telefonikõnesid pealt kuulates nende pealetungiplaanidest teada saanud. Nad teadsid ka venelaste kavatsust ületada Narva jõgi Pljussa suudme piirkonnas.

26. novembri õhtul laaditi mehed vagunitesse ja rong sõitis kustutatud tuledega Komarovka külani, kus polk vagunitest maha laaditi. Komarovka külla jäeti maha seljatagused komandod, voor, köögid jne. Võeti kaasa ühe päeva toidumoon ja laskemoona nii palju, kui keegi kanda suutis. Polk asus pimedas metsade ja soode kaudu teele; selle koosseisu kuulus kaks pataljoni, mõlemas kolm laskurroodu ja kuulipildujate komando – kokku 360 meest.

Polgu tegevuse eesmärk oli:

• jõuda hommiku poole ööd Pljussa jõe suudmeni (Piimanina juures),
• ületada Narva jõgi,
• minna märkamatult Narvale seljataha ja tungida linna edelast,
• lõigata läbi raudtee ja Tallinna maantee ning takistada eestlaste ja sakslaste taandumist Narvast.

Ettevalmistused pealetungiks

Polgu teekond oli raske: 14 kilomeetrit tuli läbida pooleldi külmunud soos, paiguti põlvini vees sumbates. Kuulipildujad lahutati osadeks, mida kanti seljas. Raskete teeolude tõttu jõudis polk Piimanina juurde alles koidikul, olles kurnatud ja märg. Säärases seisundis ei olnud mõeldav Narva jõge otsekohe ületada. Sellest kanti ette Jamburgis asuvasse 6. diviisi staapi ning sealt tuli teade ja korraldus, et üldine pealetung Narvale on polgu hilinemise tõttu edasi lükatud 28. novembri hommikule. Seepeale paigutati mehed Pljussa silla lähedastesse taludesse. Puhkepaik eraldati muust maailmast tiheda valvepostide võrguga, et kindlustada polgu manöövri ootamatus.

Jaan Sihver, Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees

27. novembril asus polgu juhatus välja töötama üksikasjalikku ründeplaani. Nõupidamisest võtsid osa Eesti revolutsioonilise komitee liige ja eesti punaste küttide isa Jaan Sihver, polguülem Eduard Teiter, polgu komissar Aleksander Jea, I pataljoni ülem Karl Kanger ja II pataljoni ülem Jaan Jürisson.

Operatsiooni läbiviimise kohta puudus nõupidajatel üksmeel: polgu juhatus kaldus arvama, et löök Narvale tuleks suunata Kulgu–Kreenholmi kaudu, Sihver ja Jea pidasid aga paremaks liikuda Narva linnale sügavamalt seljataha ja võtta rünnaku lähtealuseks Paemurru mets, kust linnani jäi ainult kolmveerand kilomeetrit. Otsustati järgida polgu juhatuse plaani, kuid tegelikkuses viidi ellu ikkagi Sihveri kava.

Polgu viimine üle Narva jõe tehti ülesandeks 2. roodu ülemale Utterile. Jõeületust jälgis Sihver isiklikult. Piimanina kohal paate ei leitud ja Utter saadeti kümne mehega paatide järele Pljussa jõe äärsesse Nisõ külla, mis paiknes 7 kilomeetrit polgu asukohast lõuna pool. Sealt võeti viis paati ja nendega viidi 28. novembril kella 6-ks polk Pljussa jõe suudme kohal Narva jõe läänekaldale.

Pealetung Narva jõe läänekaldal

Narva jõe läänekaldal lähetas kütipolk oma 60-mehelise 1. roodu A. Janson-Jänese juhtimisel läbi metsa Soldina raudteejaama juurde. Jõudnud raudteeni, kiskus rood mõned rööpad lahti, lõikas raudteeäärsed telegraafi-telefonijuhtmed läbi ja taganes uuesti metsa.

Polk liikus Kulgu sihis edasi. Kella 7–8 vahel ilmus kütipolgu ahelik Kulgu telliskivitehase ette ja sellest läänes asuva metsa servale ning avas Kulgu suunas püssitule. Aheliku pihta avasid vastutule kolonelleitnant P. Kunnuse salk ja Saksa kuulipilduja, misjärel ahelik tõmbus metsa tagasi. Sellega punaste pealetungikatse Kulgule lõppes.

Kohanud Kulgu juures vastupanu, tõmbusid kütipolgu osad tagasi ja möödusid Kulgust metsa varjus lääne poolt. Selles näibki peituvat põhjus, miks polk kaldus kõrvale eelmisel päeval otsustatud liikumissuunast Kulgu–Kreenholmi kaudu: Kulgul oli vastane ees ja kallaletung 3 km ulatuses piki Kreenholmi vabriku piirkonda poleks tulnud enam ootamatult ning oleks võinud kujuneda kaotusrohkeks ja pikaks tänavavõitluseks kaugel Narva linna südamest. Mõistlikum oli järgida Sihveri plaani ja viia polk otse Narva külje alla Paemurru metsa ja sealt hommikul vara ootamatut kallaletungi alata.

Sellisena paistis Narva linn Paemurru metsa idaservale jõudnud 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu osadele

Vahepeal oli alanud lahing Jaanilinna ees. Kaitsjate tähelepanu oli pööratud rindele, Narva linn oli vaenlase suurtükitule all. Kütipolgul õnnestus märkamatult Joala ja Paemurru metsadesse koonduda. Paemurru metsast avanes viljandlastele huvitav pilt: otse nende ees oli Narva panoraam – linnast eraldas neid vaid 500–600-meetrine lage külmunud väli; poolpõiki paremalt, umbes kilomeetri kauguselt, paistsid Kreenholmi vabriku punased tööliskasarmud puiesteega ja Jaanilinna suunas tulistav Saksa patarei, mis asus positsioonil Joala väljal vabriku põhjapoolse ploki lähedal seljaga viljandlaste poole. Saksa kahesuurtükiline patarei Joala väljal seljatagant ähvardavat ohtu ei aimanud.

Lahing

Kella 9 paiku hakkasid patarei kohal vinguma püssikuulid. Esialgu ei pööratud sellele erilist tähelepanu – arvati, et tegemist on juhuslike kaugete kuulidega Jaanilinna eest. Peagi kostsid paugud lähedal asuvatest vabrikutööliste elumajadest (plokkidest). Nähtavasti arvasid kohalikud punased, et on saabunud paras hetk toetada Jaanilinnale pealetungivaid kaasvõitlejaid. Patarei peal said kaks sakslast surma ja kolm haavata, suurtükid katkestasid ajutiselt tule ning meeskond otsis varju suurtükikilpide ja lähemate majaseinte tagant. Kreenholmi punaste teole reageeriti karmilt: patareiohvitseri korraldusel heideti kahtlastesse akendesse käsigranaadid. See avaldas soovitud mõju: patarei hakkas uuesti tööle.

Peagi ägenes lahing patarei tulepositsioonil. Püssipaugud kostsid kusagilt Paemurru poolt. Pöörati ümber ning Joala ja Paemurru metsade serval nähti tihedaid ahelikke patarei poole liikumas. Patareiohvitser informeeris telefoniga 405. jalaväerügemendi ülemat ähvardavast ohust ja palus kiiret abi. Linna saadeti ratsakäskjalg ülesandega tänavatel leiduvaid vabu mehi patareile appi saata.

Saksa patarei tulistab kartetšiga Paemurru metsast peale tungivaid 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu osi

Suurtükid keerati ümber ja patarei avas umbes 300 m kauguselt vastase pihta tule. Esialgu lasti šrapnellidega; kui vaenlane oli nihkunud veelgi patarei poole, mindi üle kartetšitule peale. Patarei tegutses enesekindlalt.

Abivägede saabumine

Leitnant Pianka jõudis viie eestlase, kolme sakslase ja ühe kergekuulipildujaga patarei juurde, kus temaga ühinesid 405. jalaväerügemendi staabi meeskond, kirjutajad, käskjalad ja kahe Saksa patarei sõitjad ja hobusemehed. Kuulipilduja seati laskevalmis lähedal oleva liivahunniku taga patarei vasakul tiival. Kell oli 9.40.

Ka linnast saabus abiväge. Ooberst Goltz, kelleni jõudsid teated tõsisest olukorrast Kreenholmi piirkonnas, käsutas välja 405. rügemendi 12. kompanii, mida juhtis leitnant Müller. Osa kompaniist suundus Uusküla piirkonda, et tõkestada vastase valgumist linnaossa Paemurru metsa lähedal. Teine osa – leitnant Müller koos 45 mehe ja kahe kuulipildujaga – jõudis Kreenholmi puiesteele, mis oli patareist 300 meetrit paremal. Varsti avas Saksa kuulipilduja tule Paemurru metsast patarei suunas liikuvatele ahelikele.

Samasse tuli salkkond eestlasi alamkapten Peeter Vaga juhatusel ning viis suurtükiväe ohvitseri: leitnandid Georg Leets, Herman Maim ja Mihkel Tartland ning nooremleitnandid Edvin Luha ja Karl Rostfeldt – kokku seitse ohvitseri ja 32 sõdurit. Veidi hiljem jõudis kohale ka lipnik Made salk – 20 meest 4. jalaväepolgu 2. roodust (varust Jaanilinna kindlusest). Sakslased ja eestlased asusid kraavi, kuulipildujad tulistasid üle asfalteeritud kõnnitee. Tuli, avatud võrdlemisi kauge maa pealt (800–1000 m), ei avaldanud vastasele nähtavat mõju. Kütipolgu ahelike edasitung muutus küll aeglasemaks, kuid järkjooksudega mindi mööda külmunud põldu edasi patarei ja Uusküla poole.

Leitnant Müller eraldas oma kompaniist umbes 15 meest ja saatis nad ühe kuulipildujaga vaenlasele Uuskülla vastu, käskides neil võtta vastase vasak tiib külje pealt flankeeriva kuulipildujatule alla. Kohalejõudmisest käskis ta märku anda valge raketiga. „Kui bolševikud hakkavad metsa tagasi valguma, siis takistage seda külje pealt kuulipildujatulega. Niitke nad kõik maha,“ lõpetas Saksa leitnant oma käsu salgaülemale-allohvitserile.

Eraldatud salkkond sakslasi jooksis raudtee kaubahoone aitade varjus määratud kohale ja varsti tõusiski valge rakett. Kaheksa sakslast asusid Uusküla lõunapoolsele servale, nendega ühinesid seal kaheksa Eesti kaitseliitlast. Seitse sakslast ühe kuulipildujaga asusid Paemurru aukudesse raudtee piirkonnas (Nobeli petrooleumitsisterni läheduses), kuhu vahepeal oli kogunenud 16 kaitseliitlast (nende hulgas üks ohvitser, M. Luškov) ja 12 kooliõpilast. Punaste küttide liikumist Paemurru metsast raudtee suunas tõkestas Saksa soomusrong ja selle dessant (4. kompanii 405. jalaväerügemendist) leitnant Lange juhatusel.

Kaitsjate vastulöök

Paemurru aukudest panid eestlased ja sakslased püssi- ja kuulipildujatulega vaenlase edasitungi Uusküla suunas varsti seisma. Tabava kuulipildujatule all taandus vastase vasak tiib Paemurru metsa põhjaservale ja sealt edasi enam ei pääsenud. Seevastu Saksa patarei suunas oli vaenlane vahepeal nihkunud Paemurru metsa ida- ja kaguservast enam kui poole kilomeetri võrra ida poole ja tema esimesed ahelikud olid jõudnud Uusküla lõunaserva joonele. Lõuna pool jõudis vastase umbes roodusuurune salk Joala mõisa hooneteni, kus selle edasitungi peatas leitnant Pianka salk, mis asus ühe kergekuulipildujaga patarei vasakul tiival.

Malmivabriku juures seisev Saksa soomusrong ei saanud tulirelvadega lõuna pool Paemurru metsa lahingust osa võtta, sest laskeväljal olid ees majad. Liivakottidega "soomustatud" vagunile asetatud välisuurtükkidest polnudki võimalik taolise nurga all külje peale lasta.

Eesti-Saksa väesalga rünnak 2. Viljandi kütipolgu ahelikule Joala väljal

Lühikese ajaga pandi kütipolgu kallaletung suurtüki-, kuulipilduja- ja püssitulega seisma. Sakslased valmistusid leitnant Pianka juhtimisel kiiresti vastulöögiks. Pianka umbes 40-meheline salk koos viie eestlasega liikus patarei tule toetusel kiirsammul Joala mõisa hoonete poole. Sakslaste lähenedes jooksid punased kütid tuldud teed tagasi ja kadusid edelas olevasse metsa.

Leitnant Mülleri käsul liikus Paemurru metsa poole vastulöögile Kreenholmi puiesteel asuv Saksa-Eesti salk, kuhu kuulus 32 sakslast (kaks ohvitseri ja 30 sõdurit) ning 60 eestlast (kaheksa ohvitseri ja 52 sõdurit), kokku 92 meest leitnant Mülleri üldjuhtimisel.

Salgal oli kaasas Saksa kergekuulipilduja. Liiguti kiirsammul ja püsti, kuigi vastane tulistas püssidest ja kahest kuulipildujast. Peagi avasid tule ka kaks raskekuulipildujat, kuid vale sihikuseade tõttu jooksid kuulid esmalt eestlaste ja sakslaste ette, seejärel üle nende peade. Uusküla poolt kostis Saksa kuulipilduja raginat. Patarei lasi veel viimased lasud ja vaikis, et mitte tabada oma väekaaslasi, kes mööda Joala välja liikusid ja olid jõudmas vastase lähedusse. Läheda maa pealt algas püssi- ja kuulipildujatuli. Uusküla lõunaservalt pildusid sakslased käsigranaate.

Üks kommunistliku kütipolgu rooduülemaid kirjeldab lahingut järgmiselt:

„Kuulid laulsid punaküttide ridade vahel õudset surmalaulu. Esimene ahelik niideti peaaegu tervelt maha, samuti järgmisist need, kes küllalt kiirelt ei jõudnud maha heita. Algas vastastikune maruline tulistamine, mis kestis ligi paar tundi, kuid mille jooksul punakütid sammugi enam edasi ei saanud tungida. Lisaks hakkas lamavaile ahelikele veel sadama suurtükituld – granaate ja šrapnelle. Olukord muutus katastroofiliseks. Taandumine oli raske, juhid langesid, polguülem Ed. Teiter sai haavata. Sihver aga pidas jonnakalt ahelikke ikka veel paigal. Siis aga langes üsna ta lähedal granaat. Muld ja kivipraht paiskus õhku, killud vingusid. Kohe kargas Sihver püsti ja nähtavasti tervena hakkas metsa poole jooksma. Samal ajal kõvenes nagu märguande peale linna poolt marutuli. Vaevalt kümnendal sammul lõi jooksja äkki käed laiali, vankus ja kukkus seljali ühe kivi äärde. "Otsas", vilksatas läbi ahelike ja – algas põgenemine. Nagu hirmunud lambakari, üksteisest varju otsides, tormati tagasi – päästvasse metsa.“

Saksa flankeeriv kuulipilduja tulistamas paemurruaukudest

Vaenlane jooksis tuldud teed Paemurru metsa poole tagasi. Saksa flankeeriva kuulipildujatule mõjul kandsid vastased sealjuures suuri kaotusi. Väljale Paemurru metsa ääres jäid maha kaks vastase raskekuulipildujat – üks kraavis, teine laetud ja pooleldi tühjendatud lindiga kraavi lähedal oleval künkal.

Laskmine hakkas lõppema, kostsid veel vaid üksikud paugud. Põllul oli rohkesti surnuid ja haavatuid. Ühes kohas oli surma saanud terve ahelik – nähtavasti Saksa kuulipilduja tuletõkkest Uusküla ja Paemurru vahel. Enamiku haavatuist lasid sakslased maha või torkasid täägiga surnuks, sealjuures vandudes, et bolševikud olla lepinguvastaselt ja äraandlikult neile kallale tunginud.

Tulemus

Joala lahingu skeem

Joala lahing lõppes kella 11.30 paiku 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu ränga kaotusega. Hävitamisest pääsenud polguosad põgenesid tuldud teed läbi metsa Piimaninale. Eestlased ja sakslased jälitasid neid kuni Joala metsani (Paemurru metsast 1 km lõunas) ja Joala lõunapoolse taluni.

Kütipolgu ridades langes 94 meest (nende hulgas 14 juhti ehk "komandöri" ning Jaan Sihver) ja üks sõduririides naiskütt Marie Kersmann. Haavata sai 30 meest, kaasa arvatud polguülem Eduard Teiter. Langenuid oli 1. roodus 14 meest, 2. roodus 4 meest, 4. roodus 17 meest, 5. roodus 53 meest, 6. roodus 2 meest ja kuulipildujakomandos 3 meest. Seega võtsid lahingust osa mõlemad pataljonid, kusjuures raskemaid kaotusi kandis II pataljon, mis esialgu seisis varus.

Arvuliselt saatis 2. Viljandi kütipolk Joala lahingus tulle vähemalt 300 meest viie raskekuulipildujaga, mis hiljem lahinguväljalt leiti.

Kaitsjate kaotused olid järgmised: hukkus üks eestlane (alamkapten Peeter Vaga salka kuulunud reamees Lints, kes sai surma salga lähenemise ajal Joala väljale Kreenholmi puiestee raudteeülesõidu läheduses) ja kaks sakslast (mõlemad patareist); haavata sai üks eestlane (leitnant Georg Leets) ja kaheksa sakslast (neist kolm patareist).

Mälestusmärgid

Sammas lahinguvälja keskkohas

Narva Ajalooselts paigaldas 1933. aasta suvel Vabadussõja esimestele lahinguväljadele Narvas betoonsambad, millel olid vasktahvlid sellekohaste pealkirjadega:

• „Siit asus vasturünnakule eesti-saksa salk Joala lahingus 28. nov. 1918. a.“ (sammas Kreenholmi puiesteel)
• „Siin asus patarei Joala lahingus 28. nov. 1918. a.“ (sammas suurtükkide asukohtade juures)
• „Siin peeti Joala lahing 28. nov. 1918. a.“ (sammas lahinguvälja keskkohas)
• „Siit flankeeriv saksa kuulipilduja aitas mõjuvalt kaasa vaenlase hävitamisele Joala lahingus 28. nov. 1918. a.“ (sammas Paemurru aukude juures)

1965. aastal paigutati Pimeaias Victoria bastionile sõjategevuse käigus hukkunute matmispaigale dolomiitkiviplokkidest sein reljeefse tekstiga „SIIA ON MAETUD / NARVA VABASTAMISE / LAHINGUTES NOVEMBRIS / 1918 LANGENUD VILJANDI / KOMMUNISTLIKU POLGU / JA TEISTE PUNAARMEE / VÄEOSADE VÕITLEJATE / PÕRM.“