close
Mine sisu juurde

Alar Laneman

Allikas: Vikipeedia
Alar Laneman
Alar Laneman
Eesti siseminister
Ametiaeg
18. november 2020 – 26. jaanuar 2021
Eelnev Mart Helme
Järgnev Kristian Jaani
XIV ja XV Riigikogu liige
Ametisse asumise aeg
30. märts 2019
Isikuandmed
Sünniaeg 6. mai 1962 (64-aastane)
Vändra, Eesti
Erakond
Sõjaväeline karjäär
Sõjaväeline haridus Tallinna kõrgem ehitusvägede poliitiline sõjakool
Rootsi kuningriigi sõjaväeakadeemia
Ühendkuningriigi kuninglik kaitseuuringute kolledž
Truudusvanne  Nõukogude Liit (1981–1991)
 Eesti (1991–)
Teenistusaeg 1981–2009
Auaste Brigaadikindral
Juhtinud Kalevi üksik-jalaväepataljon (1994–1995)
BALTBAT (1995–1998)
Autasud Loend

Alar Laneman (sündinud 6. mail 1962 Vändras)[1] on Eesti erusõjaväelane (brigaadikindral) ja poliitik.

Aastatel 2002–2007 oli ta kaitsejõudude peastaabi ülem ja aastatel 2020–2021 siseminister. Ta oli aastatel 2019–2020 ja 2021–2023 XIV Riigikogu liige ning alates 2023. aastast on ta XV Riigikogu liige. 2024. aastal lahkus ta EKRE-st ja astus Reformierakonda.

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Alar Laneman lõpetas 1980. aastal Pärnu 2. Keskkooli.

Sõjaväelise hariduse sai ta aastatel 1981–1985 Tallinna Kõrgema Ehitusvägede Poliitilise Sõjakoolist.[2][3] 1999. aastal alustas ta õpinguid Rootsi Kuningriigi Sõjaväeakadeemias, lõpetades kooli 2001. aastal.[1]

Ta on lõpetanud esimese Eesti ohvitserina Suurbritannias Kuningliku Kaitseuuringute Kolledži.[1]

Sõjaväeline karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem teenistus

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1981–1991 teenis Laneman Nõukogude Liidu sõjaväes.

1991. aastal alustas ta kaitsejõudude peastaabi ülema kohusetäitja Ants Laaneotsa kutsel[4] teenistust iseseisvuse taastanud Eesti kaitsejõududes, olles aastatel 1991–1992 esimese üksusena formeeritud peastaabi staabikompanii ülemana kohusetäitja[viide?] ja seejärel ülem. Seejärel juhtis ta 1993. aastast Kalevi üksik-jalaväepataljoni[5] kuni määrati 1994. aastal kaitseväe välisoperatsioonide üksuse Eesti rahuvalve üksikkompanii ülemaks. Sellelt kohalt tõusis Laneman 1995. aastal Eesti, Läti ja Leedu ühise elukutselise üksuse Balti pataljon (BALTBAT) esimene ülemaks, teenides ametis kuni 1998. aastani.[1]

Maaväe staabi ja peastaabi ülemana

[muuda | muuda lähteteksti]

2001. aastal nimetati ta maaväe staabiülemaks, aasta hiljem tõusis koloneliks edutatud Laneman kaitsejõudude peastaabi ülemaks. 2005. aastal andis president Arnold Rüütel talle brigaadikindrali auastme.[1]

Talle kui kaitsejõudude peastaabi ülemale allusid peastaabi luureosakonna sõjaväeluure (ülem kolonelleitnant Risto Lumi) ja luurepataljon. 2007. aastal läks ta õppima Londonisse. Lanemani õpingute ajal täitis kaitsejõudude peastaabi ülema kohuseid tema asetäitja kolonel Neeme Väli.

Kaitseväe operatiivülemana

[muuda | muuda lähteteksti]

3. märtsist 2008 määrati Laneman kaitseväe operatiivülemaks.[6][1] Ta täitis ka maaväe ülema kohuseid.

2009. aasta algul koondati kaitseväe kaitsejõudude peastaabi operatiivülema ametikoht seoses struktuurimuudatustega ning sel kohal teeninud Alar Laneman vabastati tegevteenistusest ja arvati reservi.[7][1]

Töökäik pärast kaitseväge

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 2011–2020 oli Laneman sõjaline nõunik kaitsetööstusettevõttes Milrem Robotics, töötades 2011–2016 nõunikuna ka Eesti Kaitsetööstuse Liidu juures.[viide?]

Nõunikuameti kõrvalt oli ta vahemikus 2011–2019 ajalooõpetaja Sauga põhikoolis.[viide?]

Poliitiline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

2017. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandideeris Laneman Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmena Pärnu linnavolikokku, ent ei kogunud vajalikke hääli.[1]

XIV Riigikogus

[muuda | muuda lähteteksti]

Alar Laneman kandideeris Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas 2019. aasta Riigikogu valimistel 12. valimisringkonnas ning osutus 673 häälega valituks.[8]

Siseministrina

[muuda | muuda lähteteksti]

18. novembril 2020 nimetas peaminister Jüri Ratas ta oma teises valitsuses siseministriks. Laneman oli ametis kuni valitsuse tagasiastumiseni 26. jaanuaril 2021.

XV Riigikogus

[muuda | muuda lähteteksti]

Laneman kandideeris EKRE nimekirjas 2023. aasta Riigikogu valimistel ja osutus valituks.

Laneman kuulub Riigikaitsekomisjoni. Ta on pooldanud Eesti lahkumist jalaväemiinide kasutamist keelavast Ottawa konventsiooni, nimetades lepingut kahjulikuks ja Vene-Ukraina sõjale viidates ebaefektiivseks.[9]

14. juuni 2024 lahkus Laneman EKRE-st, 12. juulil 2024 liitus ta Eesti Reformierakonnaga.

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Auastmed

[muuda | muuda lähteteksti]
Aasta Õlak Auaste
1992
 kapten
1994
 major
1998
 kolonelleitnant
2002
 kolonel
2005
 brigaadikindral

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Heiki Suurkask (1. jaanuar 2018). "Eesti kindralid ja admiralid". Sõdur, nr 1, lk 34–41 (siin lk 40).
  2. ↑ ТАЛЛИНСКОЕ ВЫСШЕЕ ВОЕННО-ПОЛИТИЧЕСКОЕ СТРОИТЕЛЬНОЕ УЧИЛИЩЕ. 2-й выпуск (1981–1985)
  3. ↑ http://epl.delfi.ee/news/eesti/alar-laneman-sojavae-number-kaks-ei-lahe-kaitseataseeks?id=51122305
  4. ↑ Toomas Sildam (28. mai 2002). "Laneman tõuseb sõduriks number kaks". Postimees. Vaadatud 21. september 2025.
  5. ↑ "Kalevi jalaväepataljon. Ajalugu". Vaadatud 21.09.2025.
  6. ↑ Brigaadikindral Alar Laneman saab kaitseväe operatiivülemaks. ERR, 21. veebruar 2008
  7. ↑ Kaitsevägi koondab brigaadikindral Lanemani. Delfi, 17. detsember 2008
  8. ↑ https://rk2019.valimised.ee/et/election-result/acquired-mandates.html
  9. ↑ Alar Laneman (4. juuni 2025). "Alar Laneman: Eesti lahkub kahjulikust leppest, et võtta kasutusele jalaväemiinid". Eesti Päevaleht. Vaadatud 21. september 2025.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Mart Helme		 Eesti siseminister
2020–2021		 Järgnev
Kristian Jaani
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Alar_Laneman&oldid=7181768"