close
Mine sisu juurde

Reformatsioon

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Usupuhastus)

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio 'ümberkujundamine', 'taastamine'; eesti keeles ka usupuhastus), oli 16. sajandil Lääne- ja Kesk-Euroopas toimunud usuline, poliitiline ja kultuuriline murrang, mille käigus vaidlustati hiliskeskaegse läänekiriku õpetuslikke, liturgilisi ja institutsionaalseid autoriteedistruktuure ning kujunesid mitmed protestantlikud traditsioonid, eeskätt luterlus, reformeeritud kirikud ja anglikaani kirik.[1][2]

Traditsiooniliselt seostatakse reformatsiooni algust Martin Lutheri 95 teesiga indulgentside kohta ning kuupäevaga 31. oktoober 1517. Uurimuses rõhutatakse siiski, et reformatsioon ei olnud ühe sündmuse vahetu tagajärg, vaid kujunes hiliskeskaegsete reformipüüdluste, humanismi, trükikultuuri, kirikliku kriisi, poliitiliste huvide ja teoloogiliste vaidluste koosmõjus.[3][4]

Tänapäeva ajalookirjutuses kasutatakse sageli ka mitmust „reformatsioonid“, sest eri piirkondades toimusid muutused erinevalt ning protestantlike reformatsioonide kõrval leidis aset ka roomakatoliiklaste vastureformatsioon.[5][6]

Eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Desiderius Erasmus (1466–1536) 1523. aastal

Reformatsiooni taustaks olid hiliskeskaegse läänekiriku sisemised pinged, reforminõuded ja muutused Euroopa ühiskonnas. 14. sajandi lõpu ja 15. sajandi alguse Lääne kirikulõhe (1378–1417) kahjustas paavstivõimu autoriteeti ning suurendas nõudmist kiriku reformimiseks „peas ja liikmetes“.[7] Konstanzi kirikukogu (1414–1418) lõpetas kirikulõhe, kuid ei kõrvaldanud kõiki õpetuslikke, distsiplinaarseid ja institutsionaalseid pingeid.

Keskajal leidus mitmesuguseid kirikukriitilisi ja reforme taotlevaid liikumisi. Nende hulka kuulusid näiteks valdeslased, lollardid ja hussiidid, kelle õpetused ja ühiskondlik tähendus olid erinevad. Kõiki keskaja dissidentlikke liikumisi ei saa siiski pidada protestantliku reformatsiooni otsesteks eelkäijateks: näiteks katarid ja bogomiilid esindasid gnostitsismi lühiajalisi esilekerkimisi teatud piirkondades ning polnud seega ortodokse kristluse piires.[8]

Kaheks oluliseks hiliskeskaegseks reformatsiooni eelkäijaks peetakse sageli John Wyclifi ja Jan Husi. Wyclif rõhutas Pühakirja autoriteeti, kritiseeris kiriklikku rikkust ja seadis küsimuse alla mitmed hiliskeskaegse kiriku õpetused ja praktikad. Tema mõtteid levitasid Inglismaal lollardid.[9] Jan Hus võttis üle osa Wyclifi kriitikast ning sai Böömimaal laialdase toetuse. Husile lubati Rooma poolt ohutut transporti, kuid ta võeti kinni ning mõisteti 1415. aastal Konstanzi kirikukogul hukka ja põletati süüdistatuna ketserluses, kuid tema surmale järgnenud hussiitlik liikumine jäi Böömimaal püsivaks poliitiliseks ja usuliseks jõuks.[10]

Reformatsiooni kujunemisele aitasid kaasa ka renessansiaja humanistlikud ideed (mitte segi ajada nüüdisaegse humanismiga), ülikoolide jätkuv areng ja trükikunst. Humanistid, nagu Erasmus Rotterdamist, kutsusid üles pöörduma tagasi algallikate juurde (ld k hüüdlause ad fontes), edendasid piiblitekstide filoloogilist uurimist ja kritiseerisid vaimulikkonna harimatust ning üldlevinud kiriklikke kuritarvitusi. Erasmus ei olnud protestantlik reformaator, kuid tema kreekakeelne Uue Testamendi väljaanne (mis tõi esile mitmed vead ladinakeelses Vulgata tõlkes) ning kriitika kirikliku moraali(tuse) suhtes mõjutasid tugevalt reformatsioonieelseid vaidlusi.[11]

Areneva allikakriitika tähtsaks näiteks oli Lorenzo Valla (1407–1457), kes tõestas umbes 1440. aastal, et nn Constantinuse kingitus oli võltsing. Selle dokumendi järgi olevat keiser Constantinus Suur andnud paavstile võimu Rooma ja Lääne-Rooma keisririigi üle, ning keskajal kasutati seda paavstluse võimutaotluste toetamiseks. Valla näitas ajalooliste ja keeleliste anakronismide põhjal, et tekst ei saanud pärineda Constantinuselt. Kuigi Valla ise oli katoliku humanist, näitas tema töö, kuidas filoloogia ja allikakriitika võisid õõnestada paavstluse traditsioonilisi õigustusi autoriteedist. Tema kirjutis levis trükis eriti pärast Ulrich von Hutteni 1517. aasta väljaannet ning seda kasutati hiljem reformatsiooniaegses paavstivastases poleemikas.[12][13]

Hiliskeskaegset kirikut ei saa kirjeldada üksnes laguneva või elujõuetu institutsioonina. Reformatsioonile eelnevalt oli veel mitmetes piirkondades vagadus aktiivne ja kohati rahvalikult juurdunud, kuigi samal ajal esines vaimulikkonna, kirikuvara, indulgentside ja kirikliku jurisdiktsiooni üle teravat kriitikat. Roomakatoliku kiriku mõjusfääri jäävas Euroopas oli vaimulik ja moraalne olukord eri paigus erinev, kuigi teatud nähtused (näiteks lugemisoskamatud preestrid abieluväliste lastega) võisid olla levinud üle terve Euroopa. Siiski ei saa ühe näite alusel väita, nagu oleks terve reformatsioonieelne kirik "surnud" või "mädanenud". Näiteks kui Roomas oli vaimulik ja moraalne seisukord kurikuulsalt skandaalne, siis Iirimaal, Madalmaades ja Reinimaal oli samal ajastul kristlik vagadus pigem üldlevinud ja/või taaselustatud. Loode-Euroopas kirjutati rahvakeelset vagaduskirjandust ning üldine olukord oli mitmes kohas tunduvalt parem, kui kiriku "peakontoris". [14][15][16][17][18]

Üks vahetuid tüliküsimusi oli indulgentside, patukustutuskirjade, kuulutamine ja müük. 1517. aastal kritiseeris Martin Luther jutlusi indulgentside müügiks oma 95 teesis. Traditsiooni järgi kinnitas Luther teesid Wittenbergi linnusekiriku uksele, kuid kindlalt on teada, et ta saatis need 31. oktoobril 1517 Mainzi peapiiskopile Albrechtile.[19][20]

Reformatsioon Saksamaal

[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa-Rooma keiser Karl V (1500–1558)
Martin Luther (1483–1546). Lucas Cranach vanema töökoja maal (1529)

Saksamaal algas reformatsioon vaidlusena indulgentside kuulutamise ja müügi üle. 31. oktoobril 1517 saatis Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor ja augustiinlasest munk Martin Luther Mainzi peapiiskopile Albrecht Brandenburgist kirja koos 95 teesiga, milles ta kutsus üles akadeemilisele väitlusele indulgentside õpetuse ja praktika üle. Hilisema traditsiooni järgi kinnitas Luther teesid samal päeval Wittenbergi linnusekiriku uksele, kuid ajalooliselt kindlamalt on tõendatud teeside saatmine peapiiskopile. Teesid olid kirjutatud ladina keeles disputatsiooni alusena. Üliõpilaste ja trükikunsti vahendusel levisid need peagi juba saksa keeles kiirelt ning vaidlus kasvas mõne kuuga kohalikust akadeemilisest vaidlusest ulatuslikuks kiriklikuks ja teoloogiliseks konfliktiks.[21][22]

Esialgne vaidlus puudutas meeleparanduse, indulgentside, paavstliku meelevalla ja kirikliku õpetusliku autoriteedi küsimusi. Lutheri vastasseis Roomaga süvenes eriti pärast Leipzigi disputatsiooni 1519. aastal, kus ta vaidles Johann Eckiga paavsti esmasuse ja kirikukogude eksimatuse üle, osutades kirikukogude ja paavstide vasturääkivustele. 1520. aastal avaldas paavst Leo X bulla "Exsurge Domine". Bulla mõistis hukka 41 Lutheri tekstidest võetud väidet ning selles nõuti, et Luther taganeks kõigist enda seisukohtadest, mis olid vastuolus kirikuvõimu omadega. Luther ei taganenud oma hoiakutest ning 1521. aasta alguses heideti ta bullaga "Decet Romanum Pontificem" kirikust välja ehk ta ekskommunikeeriti.[23][24]

Saksa-Rooma riigi keiser Karl V kutsus Lutheri 1521. aastal Wormsi riigipäevale. 17. aprillil ja 18. aprillil 1521 kuulati Luther keisri, riigiseisuste ja kiriklike esindajate ees üle ning temalt nõuti oma kirjutistest taganemist. Luther keeldus taganemast, öeldes, et ta ei tee seda kui teda ei veenda Pühakirja või selge mõistuspärase tõenduse alusel. Riigipäeval ei peetud sisulist teoloogilist disputatsiooni, vaid Lutherilt nõuti oma kirjutistest taganemist. Wormsi ediktiga pandi Luther riigivande alla, tema kirjutised keelustati, põletati ning teda käsitati keisririigis lindpriina.[25]

Lutherit kaitses tema maaisand, Saksimaa kuurvürst Frederik Tark, kes korraldas tema varjamise Wartburgi linnuses. Wartburgis viibides tõlkis Luther Uue Testamendi saksa keelde. Tõlge ilmus 1522. aastal ja kujunes oluliseks nii reformatsiooni levikul kui ka saksa kirjakeele arengus. Lutheri kogu saksakeelne piiblitõlge valmis hiljem, 1534. aastal. Reformatsiooni levikut toetasid Wittenbergi teoloogid, eriti Philipp Melanchthon, kellel oli keskne roll luterliku teoloogia süstematiseerimisel ja hariduskorralduse edendamisel.[26][27]

Lutheri õpetuse levikut ei saa seletada üksnes teoloogiliste vaidlustega. Reformatsiooni edendasid trükikunst, linnade ja ülikoolide haridusvõrgustikud, jutlustamine, saksa keeles avaldatud lendkirjad ning mitme vürsti ja vabalinna poliitiline toetus. Saksa-Rooma riigi killustunud poliitiline korraldus võimaldas reformatsioonil eri piirkondades erineval moel juurduda. Mõned vürstid ja linnad võtsid reformatsiooni vastu usulistel, poliitilistel ja majanduslikel kaalutlustel; teised jäid roomakatoliku kirikule truuks.[28][29]

Reformatsiooniga seostusid ka ühiskondlikud pinged. 1524–1525 puhkenud Saksa talurahvasõda oli ulatuslik ülestõus, milles talupojad ja osa linnarahvast sidusid oma sotsiaalsed ja majanduslikud nõudmised sageli evangeelse retoorikaga. Talupoegade nõudmised sõnastati mõjukalt näiteks Memmingenis koostatud "Kaheteistkümnes artiklis". Luther toetas esialgu mõningaid talupoegade kaebusi, kuid mõistis ülestõusu vägivalla teravalt hukka ning kutsus vürste mässu maha suruma. Talurahvasõda ei olnud siiski lihtsalt luterliku reformatsiooni otsene tagajärg, vaid selle põhjused olid seotud ka feodaalkoormiste, kohaliku omavoli, majanduslike pingete ja poliitilise killustatusega.[30][31]

1526. aasta Speyeri riigipäeval lubati keisririigi seisustel Wormsi edikti rakendamisel tegutseda ajutiselt oma vastutuse järgi, mis andis reformatsioonimeelsetele vürstidele ja linnadele tegutsemisruumi. 1529. aasta teisel Speyeri riigipäeval püüti seda otsust piirata ja Wormsi edikti jõulisemalt taastada. Selle vastu esitasid mitu evangeelset vürsti ja vabalinna protesti. Evangeelsete vürstide ja vabalinnade reaktsioonist 1529. aastal pärineb esmakordselt levinud nimetus „protestandid“.[32]

1530. aasta Augsburgi riigipäeval esitati keiser Karl V-le Augsburgi usutunnistus, mille koostas peamiselt Philipp Melanchthon. Sellest sai luterliku reformatsiooni keskne usutunnistuslik dokument. Augsburgi usutunnistus ei esitanud luterlikku õpetust uue religioonina, vaid väitis, et evangeelsete seisukohtade eesmärk oli taastada kiriku õpetus ja praktika kooskõlas Pühakirja ning varakirikliku usuga.[33][34]

Luterlike vürstide ja linnade kaitseks moodustati 1531. aastal Schmalkaldeni liiga. Keisri ja evangeelsete seisuste konflikt viis 1546–1547 Schmalkaldeni sõjani, milles Karl V saavutas sõjalise võidu. Reformatsiooni ei õnnestunud siiski keisrivõimuga tagasi pöörata. 1555. aasta Augsburgi usurahu tunnustas keisririigis roomakatoliikluse kõrval luterlust ning kinnistas põhimõtte, et territooriumi valitseja määras oma maa ametliku usutunnistuse. Reformeeritud ehk kalvinistlikke kirikuid Augsburgi usurahu veel ei tunnustanud.[35][36]

Reformatsioon Šveitsis

[muuda | muuda lähteteksti]
Ulrich Zwingli (1484–1531)

Šveitsi reformatsioon kujunes Saksamaa reformatsiooniga paralleelselt, kuid mitte lihtsalt selle kõrvalharuna. Vana Šveitsi Konföderatsioon ei olnud ühtne riik, vaid kantonite, linnade ja liitlasalade ühendus, mistõttu reformatsioon levis piirkonniti erinevalt. Olulisemateks reformatsiooni keskusteks said Zürich, Bern, Basel ja hiljem Genf.[37]

Zürichi reformatsiooni keskne kuju oli Ulrich Zwingli (1484–1531), kes alustas 1519. aastal jutlustajana tööd Zürichi Grossmünsteris. Zwingli oli humanistliku haridusega preester, keda mõjutas piiblitekstide filoloogiline uurimine ja tagasipöördumine algallikate juurde. Ta rõhutas, et kiriku õpetus ja praktika tuleb allutada Pühakirjale ning et kiriklikud tavad on siduvad ainult niivõrd, kuivõrd need on Pühakirjaga kooskõlas.[38][39]

Zwingli reformikava tuli avalikult esile 1522. aasta paastuaja vaidlustes ning 1523. aasta Zürichi disputatsioonides. Nende vaidluste järel toetasid Zürichi linnavõimud Zwingli jutlust ja kirikukorralduse muutmist. Reformid hõlmasid jutluse keskset kohta jumalateenistuses, vaimulikkonna abielu lubamist, paastukohustuste ja pühakutekultuse kriitikat, pühapiltide eemaldamist ning Rooma ohverdustalitusega missa asendamist reformitud armulauateenistusega.[40][41]

1525. aastal asendati Zürichis roomakatoliku missa evangeelse armulauakorraga. Zwingli käsitles armulauda eeskätt Kristuse surma mälestuse, usklike tunnistuse ja kogudusliku osaduse märgina. Selles erines ta Lutherist, kes õpetas Kristuse ihu ja vere tõelist kohalolu armulauas. Lutheri ja Zwingli vaheline erimeelsus tuli kõige selgemalt esile 1529. aasta Marburgi kõnelusel. Reformaatorid jõudsid seal üksmeelele kõigis õpetusküsimustes, kuid mitte armulaua tähenduses.[42][43]

Zwingli reformatsioon kuulus magisteriaalse reformatsiooni hulka. Selle mõistega tähistatakse reformatsiooni suundi, mida viidi ellu koostöös linna- või vürstivõimuga ning mis ei käsitanud reformi kiriku ajaloolise järjepidevuse katkestamisena. Selles mõttes erinesid Zwingli, Luther, Bullinger, Calvin, Bucer ja Knox radikaalse reformatsiooni suundadest, mis seadsid küsimuse alla mitte ainult roomakatoliku kiriku õpetuse, vaid ka magisteriaalsete reformaatorite kiriku- ja ühiskonnakorralduse. Radikaalid uskusid, et nemad taastavad kadunud/katkenud tõelise kiriku, samal ajal kui reformaatorid soovisid katkematut kirikut uuendada ja viia vastavusse Pühakirja ning algkirikuga.[44][45]

Šveitsi konföderatsioon jagunes reformatsiooni tõttu usuliselt. Osa linnakantoneid võttis reformatsiooni vastu, samas kui mitmed Kesk-Šveitsi kantonid jäid roomakatoliku kirikule truuks. Pinged viisid Kappeli sõdadeni aastatel 1529 ja 1531. Esimene konflikt lõppes suurema lahinguta, kuid 1531. aasta teises Kappeli sõjas said Zürichi väed lüüa ning Zwingli langes Kappeli lahingus. Pärast Zwingli surma sai Zürichi reformeeritud kiriku juhiks Heinrich Bullinger, kelle tegevus aitas säilitada ja edasi arendada Šveitsi reformatsiooni.[46][47]

Jean Calvin (1509–1564)

Šveitsi reformatsiooni teine mõjukas keskus kujunes Genfis. Jean Calvin ehk Johann Calvin (1509–1564) oli Prantsuse päritolu humanistliku haridusega jurist ja teoloog, kes põgenes Prantsusmaalt usulise tagakiusamise eest. Tema tähtsaim teos oli "Institutio Christianae Religionis" („Kristliku usu õpetus“), mille esimene väljaanne ilmus 1536. aastal ning mida Calvin hiljem korduvalt laiendas.[48][49]

Calvin kutsuti 1536. aastal Guillaume Fareli algatusel Genfi reformatsiooni teenistusse. Tema esialgne tegevus Genfis lõppes konfliktiga linnavõimudega ning Calvin saadeti 1538. aastal linnast välja. Ta töötas seejärel Strasbourgis Martin Buceri mõjul prantsuskeelse pagulaskoguduse pastorina. 1541. aastal kutsuti Calvin Genfi tagasi ning tal paluti linna reformimisega jätkata. Samal aastal võeti vastu tema koostatud kirikukorraldus, mida tuntakse pealkirjaga "Ordonnances ecclésiastiques" ehk kiriklikud ordonnantsid.[50]

Calvini Genfi kirikukorraldus nägi ette neli kiriklikku ametit: pastorid, õpetajad ehk doktorid, vanemad ja diakonid. Pastorite ülesanne oli Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine, õpetajate ülesanne õpetuse ja hariduse edendamine, vanemate ülesanne kirikliku korra ja distsipliini järelevalve ning diakonite ülesanne vaeste ja haigete eest hoolitsemine. Kirikuelu järelevalves oli tähtis roll konsistooriumil, mis koosnes vaimulikest ja ilmikutest vanematest.[51][52]

Genfi reformatsiooni ei saa kirjeldada lihtsalt Calvini isikliku valitsusena. Genfi linnanõukogudel säilis oluline poliitiline võim ning Calvini suhted linna juhtivate perekondade ja nõukogudega olid sageli pingelised. Samas kujunes Genfist Calvini tegevuse tulemusel rahvusvahelise reformeeritud protestantismi keskus, kuhu saabus pagulasi Prantsusmaalt, Itaaliast, Inglismaalt, Šotimaalt ja mujalt.[53][54]

Calvin pidas Pühakirja kiriku õpetuse kõrgeimaks normiks, kuid ei käsitanud reformatsiooni kiriku ajaloolise järjepidevuse katkestamisena. Erinevalt radikaalse reformatsiooni suundadest ei hüljanud Calvin kiriklikku traditsiooni ega kirikuisasid. Ta kasutas oma teostes ulatuslikult varasemaid kristlikke autoreid, eriti Augustinust, ning tundis ka kreeka kirikuisasid ja keskaegseid teolooge. Calvini jaoks ei olnud kirikuisade autoriteet Pühakirjaga samal tasemel, kuid ta pidas neid oluliseks tunnistuseks kiriku varasemast õpetusest ja kasutas neid sageli reformatsiooni kaitseks.[55][56]

Eriti selgelt ilmneb see Calvini 1539. aasta vastuses kardinal Jacopo Sadoletole, kes oli kutsunud Genfi tagasi Rooma kuulekusse. Calvin kaitses reformatsiooni väitega, et reformaatorid ei rajanud uut kirikut ega uut usku, vaid püüdsid puhastada Kristuse kirikut ebausust ning taastada õpetuse kooskõla Pühakirja ja varakirikliku tunnistusega. Seetõttu tähendas Calvini sola scriptura põhimõte õpetuslike autoriteetide korrastamist, mitte kiriku ajaloolise mälu või kirikuisade eitamist.[57][58]

Calvini teoloogias olid kesksel kohal Jumala suveräänsus, inimese sõltuvus Jumala armust, Kristuse roll (ainu)vahendajana, Pühakirja autoriteet ning kiriku distsiplineeritud ja õpetuslikult korrastatud elu. Tema õpetuses oli oluline ka predestinatsioon ehk ettemääratus, mille järgi pääste sõltub Jumala armulisest valikust, mitte inimese teenetest. Calvin ei õpetanud, et inimese majanduslik heaolu oleks otsene märk tema äravalitusest ega et vaesus näitaks hukkamõistu. Hilisemad lihtsustused (nt Max Weberi oma), mis seovad kalvinismi otseselt rikkuse kui äravalituse märgiga, on uurimisseisus ammu aegunud ega esita korrektselt Calvini enda ega laiemalt reformeeritud kristluse õpetust.[59][60]

Genfis kujunenud reformeeritud kirikukord mõjutas tugevalt Prantsusmaa, Madalmaade, Šotimaa, Inglismaa, Ungari ja teiste piirkondade protestantismi. 1549. aasta Consensus Tigurinus, mille kujundasid Calvin ja Bullinger, aitas tuua lähemale Zürichi ja Genfi reformeeritud traditsioone, eriti sakramentide ja armulauaõpetuse küsimuses. Nii kujunes Šveitsi reformatsioonist üks reformeeritud kristluse peamisi lähtekohti.[61][62]

Reformatsioon Briti saartel

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Usupuhastus Inglismaal
Henry VIII 1540. aastal

Briti saarte reformatsioon ei toimunud ühtse protsessina. Inglismaal ja Walesis kujunes reformatsioon tihedas seoses kuningavõimu ja parlamendiga. Šotimaal viisid reformatsiooni läbi reformeeritud kristlased ja kohaliku aadli poliitilised liidud. Iirimaal oli püüdlus kehtestada Inglise kroonile allutatud protestantlik kirik, kuid suurem osa elanikkonnast jäi roomakatoliiklasteks. [63][64]

Inglismaa ja Wales

[muuda | muuda lähteteksti]

Inglise reformatsiooni ei saa seletada ainult Henry VIII abielukriisiga. Reformimeelseid ja evangeelseid voole leidus Inglismaal juba enne Inglise kuningavõimu lahkulöömist Roomast. Hiliskeskaegne lollardlus, humanistlik piibliuurimine ning Oxfordi ja eriti Cambridge'i ülikoolidega seotud õpetlaste ja vaimulike tegevus lõid pinnase Pühakirja, jutluse ja kirikliku reformi tähtsustamiseks. 1520. aastatel kujunes Cambridge'is reformimeelne võrgustik, millega seostusid näiteks Thomas Bilney, Robert Barnes, Hugh Latimer, William Tyndale ja hiljem Thomas Cranmer.[65][66][67]

Teaduri William Tyndalei ingliskeelne Uue Testamendi tõlge ilmus 1526. aastal ehk enne Henry VIII lahkulöömist Roomast. See näitab, et ingliskeelne piiblitõlge ja evangeelne reformimeelsus ei tekkinud Henry kirikupoliitikast, vaid eelnesid sellele. Tyndale hukati 1536. aastal Mandri-Euroopas süüdistatuna ketserluses, kuid tema piiblitõlge mõjutas tugevalt hilisemat ingliskeelset piiblikultuuri.[68]

Henry VIII oli algul Lutheri ja protestantliku reformatsiooni vastane. 1521. aastal avaldas ta Lutheri vastu kirjutise "Assertio Septem Sacramentorum", milles kaitses seitsme sakramendi õpetust. Paavst Leo X andis talle selle eest tiitli Defensor fidei ('usu kaitsja'). Henry VIII juhitud lahkulöömine Rooma võimust ei tähendanud protestantliku teoloogia omaksvõttu. Tema valitsusajal katkestati küll paavsti jurisdiktsioon Inglismaal ja kuningas kuulutati Inglise kiriku maiseks juhiks, kuid õpetuslikult jäi Henry sisuliselt traditsiooniliselt roomakatoliiklikuks.[69][70] Roomast lahkulöömine sai alguse kuninga soovist tühistada abielu Katariina Aragóniga ja abielluda Anne Boleyniga, kuid paavst Clemens VII ei rahuldanud kuninga soovi. Otsust mõjutas ka Euroopa metapoliitika, sest Katariina oli keiser Karl V tädi.[71][72]

Thomas Cromwelli ja teiste kuninglike nõunike juhtimisel viidi 1530. aastatel läbi õiguslik lahkulöömine Roomast. 1533. aasta apellatsioonide piiramise aktiga keelati kiriklikud apellatsioonid Rooma ning väideti, et Inglismaa on iseseisev impeerium, mille üle ei ole välisel kiriklikul võimul jurisdiktsiooni. 1534. aasta ülemvõimu aktiga tunnistati Henry VIII Inglise kiriku kõrgeimaks maapealseks juhiks. Sama poliitikaga kaasnes truudusvande nõue, mille tagasilükkamist käsitati riigireetmisena. Vande andmisest keeldunud mõned tähelepanuväärsed oponendid, nagu Thomas More ja John Fisher, kes hukati 1535. aastal.[73][74]

Henry VIII väljumist Rooma mõjuvõimu alt ei saa samastada küpse protestantliku reformatsiooniga. Kuninga valitsusajal katkestati paavstlik meelevald, suleti kloostrid ja lubati rahvakeelse Piibli levikut, kuid õpetuslikult jäi Henry paljudes küsimustes Rooma kirikust eristamatuks. 1539. aasta kuue artikli akt kinnitas muu hulgas transsubstantsiatsiooni, vaimulike tsölibaati ja erapihi tähtsust ning oli suunatud radikaalsemate protestantlike vaadete vastu.[75][76]

1536–1540 likvideeriti Inglismaal ja Walesis kloostrid. Kloostrite maad ja varad läksid kroonile ning müüdi suures osas edasi aadlikele ja jõukatele ilmikutele. Kloostrite sulgemisel olid nii majanduslikud, poliitilised kui ka usulised põhjused: see tugevdas kuningavõimu (Euroopa oli laiemalt liikumas üha suurema kuningavõimu suunas), vähendas paavstile lojaalseid või paavstliku võimuga seotud institutsioone ning andis kroonile väga suure varandusliku kasu. Samal ajal põhjustas see võrdlemisi ulatusliku kultuurilise ja sotsiaalse katkestuse, sest ühes kloostritega kadusid ka paljud asutustega seotud haridus-, heategevus-, majutus- ja liturgilised funktsioonid.[77][78]

Kloostrite likvideerimine ja kuninglik kirikupoliitika tekitasid vastupanu. Kõige ulatuslikum oli 1536–1537 Põhja-Inglismaal toimunud Pilgrimage of Grace, milles väljendus nii usuline, poliitiline kui sotsiaalne protest. Ülestõus oli vastupanu kuningliku reformipoliitika, Cromwelli võimu ja traditsiooniliseks muutunud kirikuelu lõhkumise vastu. Pärast ülestõusu mahasurumist sai kroon siiski reformipoliitikat jõulisemalt jätkata.[79][80]

Õpetuslikult protestantlikum reformatsioon kujunes Inglismaal välja Edward VI valitsusajal (1547–1553). Peapiiskop Thomas Cranmeri ja teiste reformijate mõjul võeti kasutusele ingliskeelsed jumalateenistuskorrad, eriti ühise palve raamatud 1549. ja 1552. aastal. 1552. aasta palveraamat oli selgelt protestantlikum kui 1549. aasta oma ning eemaldus roomakatoliku missaohvri tõlgendusest. Edwardi ajal valmistati ette ka 1553. aasta neljakümne kahe artikli usutunnistus, millest hiljem kujunesid Elizabethi-aegsed Anglikaani kiriku kolmkümmend üheksa artiklit.[81][82]

Niinimetatud "Verise" Mary valitsusajal (1553–1558) taastati Inglismaal paavstlik jurisdiktsioon ja roomakatoliku jumalateenistus. Protestantlikud reformid tühistati ning 1555–1558 põletati ketserluses süüdistatuna ligi 280–300 protestanti (neist 56 olid naised). Hukatute hulka kuulusid ka Cranmer, Hugh Latimer, Nicholas Ridley ja John Rogers. Massihukkamised ei taastanud Inglismaal püsivalt roomakatoliiklust ega tekitanud suuremat poolehoidu Rooma võimu vastu, vaid tugevdasid hilisemat protestantlikku reformipüüdlust, kinnistasid mällu Mary poolt hukatud kui rahvuslikud märtrid ning kokkuvõttes jõulikustasid vastuseisu võõrvõimu taastamise suhtes, mida nähti inglaste-vastase ning julmana. Eriti mõjukaks sai John Foxe’i "Acts and Monuments" (1563), mis kujutas Mary-aegseid hukkamisi protestantlike märtrite kannatusloona ning aitas kujundada Mary hilisemat mainet „Verisena“.[83][84][85] Mary režiim ei reageerinud põletamistele kahetsuse või moraalse kõhklusega. Mary juhises salanõukogule rõhutati, et hereetikute karistamine peab toimuma „ruttamatult“ ning põletamistega pidid kaasnema avalikud jutlused, et rahvas teaks hukatavate eksimusi ning hoiduks nendest. Mary režiim kasutas hukkamisi seega mitte üksnes hirmutamise eesmärgil, vaid ka avaliku õpetusliku ja distsiplinaarse vahendina, et taastada Rooma võim Inglismaal.[86]

Mary, Reginald Pole, Edmund Bonner ja salanõukogu käsitasid protestantide hävitamist või sundtagasitoomist Rooma osadusse legitiimse riiklik-kirikliku ülesandena. Mary-aegset tagakiusamist on kirjeldatud kui jõhkrat ja koordineeritud hereesiavastast kampaaniat, mille käigus põletati elusalt u 280 protestanti (konkreetselt põletatute arv varieerub ning osa ohvreid suri vangistuses). Eamon Duffy on rõhutanud selle kampaania kavandatust ja tõhusust ning paljud ajaloolased on pidanud põletamisi lõpuks poliitiliselt vastupidise mõjuga sammuks, kuna need üksnes tugevdasid protestantlikku kultuurimälu Inglismaal, kus Rooma võimu seostati türannia ning märtrite verega.[87][88] Erimeelsus Mary režiimi sees ei puudutanud seda, kas hereesiat tuleks jõuga maha suruda, vaid pigem seda, kuidas saavutada suurim mõju: kas avalike põletamiste, taganemiste esilekutsumise, vaiksemate hukkamiste või kirikliku järelevalve abil.[89]

Elizabeth I valitsusajal (1558–1603) kujundati Inglise reformatsiooni püsivam korraldus. 1559. aasta ülemvõimu aktiga taastati krooni juhtiv roll kirikus, kuid Elizabeth kasutas tiitlit „kiriku kõrgeim valitseja“ (Supreme Governor), mitte Henry VIII kasutatud tiitlit „kiriku kõrgeim pea“. 1559. aasta ühtsusakt kehtestas ühise palveraamatu kasutamise. Elizabethi-aegne kirikukorraldus oli õpetuslikult äratuntavalt protestantlik, kuid säilitas piiskopliku kirikukorra, kohustusliku riigikiriku ja säilitas mitmed traditsioonilise liturgia vormid. 1563. aastal vastu võetud ja 1571. aastal kinnitatud kolmkümmend üheksa artiklit kujunesid anglikaani kiriku õpetuslikuks põhitekstiks.[90][91]

Elizabethi kirikukorraldus ei lõpetanud usulisi pingeid. Roomakatoliiklased pidasid seda skismaatiliseks ja hiljem kasvas surve Rooma lojalistidele eriti pärast paavst Pius V bullat "Regnans in Excelsis" (1570), millega Elizabeth ekskommunikeeriti. Teiselt poolt pidasid puritaanid Inglise kiriku reforme täiesti ebapiisavaks ning nõudsid jumalateenistuse, kirikukorra ja kirikudistsipliini põhjalikumat reformimist. Kuigi puritaanide reformikava oli valdavalt tuginev pühakirjale, siis nende teadurite ja teoloogide poleemika ei piirdunud üksnes piiblitsitaatidega. William Perkins, William Whitaker ja James Ussher kasutasid ulatuslikelt kirikuisasid ja varakristlikke allikaid, et näidata reformeeritud katoolsuse järjepidevust patristilise kirikuga ning vastandada seda hiliskeskaja ja Trento-järgse Rooma õpetuslikele uuendustele.[92][93][94] Nii kujunes Inglise reformatsiooni pärandist 16. ja 17. sajandil püsiv vaidlus riigikiriku, piiskopliku korra, puritaanluse ja lojaalsuse üle.[95][96]

Šotimaa

[muuda | muuda lähteteksti]

Šotimaa reformatsioon kujunes Inglismaa omast erinevalt. Varased protestantlikud mõjud levisid Šotimaal 1520. ja 1530. aastatel, kuid otsustav murre toimus 1559–1560. aastal. Reformatsiooni poliitiliseks kandjaks said protestantlikud aadlikud, keda kutsuti kongregatsiooni isandateks (congregational lords). Šoti reformatsiooni vaimulikuks juhiks kujunes John Knox, kelle teoloogilised väljavaated olid saanud mõjutusi nii Inglise kui ka Calvini Genfi reformatsioonist.[97][98]

1560. aasta Šoti parlament katkestas paavstliku mõjuvõimu, keelas ära roomakatoliku ohvrimissa ning võttis vastu Šoti usutunnistuse, mille koostasid Knox ja teised reformaatorid. Šotimaa reformatsioon oli selgelt reformeeritud suunaga ning sellest kujunes hiljem presbüterliku kirikukorra alus. Erinevalt Inglismaast ei jäänud Šotimaal piiskoplik riigikiriku mudel reformatsiooni püsivaks aluseks, vaid tugevnes (Uue Testamendi ja 1.-2. sajandi kiriku eeskujul) presbüterlik arusaam kirikuvalitsusest.[99][100][101][102][103]

Iirimaa

[muuda | muuda lähteteksti]

Iirimaal püüdis Inglise kroon kehtestada reformatsiooni n-ö ülevalt allapoole, sidudes selle Inglise monarhia poliitilise kontrolli tugevdamisega. 1536. ja 1537. aasta Iiri parlamendi otsustega tunnistati Henry VIII Iiri kiriku peaks ning hakati laiendama Inglise ülemvõimu kiriklikule elule. Erinevalt Inglismaast ei juurdunud protestantlik reformatsioon Iirimaa gaeli- ja vanainglise elanikkonna seas laialdaselt. Keelelised, poliitilised ja kultuurilised tõkked, vähene protestantlik vaimulikkond ning reformatsiooni seotus Inglise võimuga aitasid kaasa sellele, et enamik Iirimaa elanikkonnast jäi roomakatoliiklikuks.[104][105]

Iirimaal kujunes seetõttu eriline konfessionaalne olukord, kus kirik oli küll kroonile allutatud (ametlikult) protestantlik Iirimaa kirik, kuid rahvastiku enamus jäi sellele vaatamata roomakatoliiklikuks. See eristas Iirimaad nii Inglismaast kui ka Šotimaast ning tekitas olustiku, kus religioonialased küsimused olid paratamatult seotud poliitilise võimu, maaomandi, keele ja koloniaalse allutamise küsimustega.[106][107]

Protestantliku reformatsiooni põhisuunad, radikaalid ja hilisemad liikumised

[muuda | muuda lähteteksti]

16. sajandi protestantliku reformatsiooni põhisuundadeks kujunesid luterlus, reformeeritud kristlus ja anglikaanlus. Paralleelselt magisteriaalse reformatsiooniga toimus radikaalne reformatsioon, mille alla kuuluvad liikumised erinesid nii roomakatoliku kirikust kui ka magisteriaalsetest protestantlikest reformatsioonidest. Magisteriaalse reformatsiooni all mõistetakse peamiselt Lutheri, Zwingli, Bullingeri, Buceri, Calvini, Knoxi ja teiste reformatsiooni, mida viidi ellu koostöös linna-, vürsti- või riigivõimuga ning mis ei käsitanud reformi kiriku ajaloolise järjepidevuse katkestamisena.[108][109]

Luterlus kujunes välja Wittenbergi reformatsiooni ja Augsburgi usutunnistuse ümber. Selle keskmes olid õpetus õigeksmõistmisest usu läbi Kristuse pärast, Pühakirja kui kiriku õpetuse kõrgeima normi rõhutamine, evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide keskne koht ning Kristuse ihu ja vere tõeline kohalolu armulauas. Luterlus levis eriti Saksa-Rooma riigi põhja- ja keskosas, Skandinaavias ning Läänemere piirkonnas.[110][111]

Reformeeritud kristlus kujunes eeskätt Šveitsi, Lõuna-Saksamaa, Strasbourgi ja Genfi reformatsiooni pinnalt. Selle varasemad kujundajad olid Ulrich Zwingli, Heinrich Bullinger, Martin Bucer, Johann Calvin ja John Knox. Reformeeritud traditsioon rõhutas Pühakirja normatiivsust, Jumala suveräänsust, lihtsustatud jumalateenistust, kiriklikku distsipliini ning reaalset vaimulikku osadust ülestõusnud Kristusega armulauas. Reformeeritud kirikud levisid Šveitsist Prantsusmaale, Madalmaadesse, Šotimaale, Inglismaale, Ungarisse ja mujale Euroopasse.[112][113]

Anglikaani reformatsioon kujunes Inglismaal kuningliku autoriteedi esmasuse, poliitilise iseseisvumise ja protestantliku õpetusliku reformi koosmõjus. Inglise reformatsiooni käik erines Saksamaa ja Šveitsi reformatsioonist, sest Roomast lahkulöömine toimus esmalt kuningavõimu juhtimisel ilma teoloogiliste muutusteta. Õpetuslikud ja liturgilised reformid süvenesid just Edward VI ajal ning stabiliseerusid ja standardiseerusid Elizabeth I valitsusajal, mil Inglismaast sai selgelt protestantlik riik. Anglikaanlus säilitas piiskopliku kirikukorralduse, kuid võttis omaks mitu protestantlikku õpetuslikku seisukohta, näiteks soterioloogia ehk lunastusõpetuse vallas oldi ekspliitselt reformeeritud.[114][115]

Radikaalse reformatsiooni alla kuuluvad eeskätt anabaptistid, spiritualistid ja antitrinitaarid (kolmainsust eitavate isikute üldnimetus). Nende ühiseks tunnuseks ei olnud üks terviklik õpetussüsteem, vaid eemaldumine nii roomakatoliku kirikust kui ka magisteriaalse reformatsiooni kiriku- ja ühiskonnakäsitusest. Anabaptistid rõhutasid üksnes avalikult usku tunnistavate inimeste ristimist, koguduse vabatahtlikku iseloomu, kiriku ja ilmaliku võimu täielikku lahusust ning mitmes harus vägivallatust ja vandest keeldumist.[116][117]

Anabaptistliku liikumise alguseks peetakse sageli 1525. aasta sündmusi Zürichi lähistel, kus Zwingli kogudusest lahkunud endised järgijad, sealhulgas Konrad Grebel ja Felix Manz, hakkasid praktiseerima üksnes usku tunnistavate inimeste ristimist. 1527. aasta Schleitheimi usutunnistus sõnastas Šveitsi ja Lõuna-Saksamaa anabaptismi keskseid seisukohti, sealhulgas usus ristimist, kogudusedistsipliini, maailmast eraldumist, vägivallatust ja vannetest loobumist.[118][119]

Anabaptism oli sisemiselt mitmekesine. Rahumeelsete suundade kõrval esines ka apokalüptilisi ja vägivaldseid vorme. Kõige tuntum oli Münsteri mäss või Münsteri anabaptistlik valitsus 1534–1535, kus Jan Matthysi ja Jan van Leideni juhtimisel kehtestati vägivaldne apokalüptiline kord. Münsteri sündmused mõisteti hilisema rahumeelsema anabaptismi poolt hukka ning need ei esindanud anabaptistlikku liikumist tervikuna. Menno Simonsi tegevuse mõjul kujunesid mennoniidid, kes rõhutasid vägivallatust, koguduslikku distsipliini ja eraldumist ilmalikust võimust. Jakob Hutteri järgijatest kujunesid hutteriidid, kellele oli omane ühisomandi praktika.[120][121]

Radikaalse reformatsiooni hulka arvatakse ka spiritualistlikud ja antitrinitaarsed (kolmainsust eitavad) suunad. Spiritualistid rõhutasid sisemist vaimulikku valgustust ja suhtusid sageli kriitiliselt välisesse kiriklikku institutsiooni, sakramentidesse ja vaimulikkesse ametitesse. Antitrinitaarid seadsid küsimuse alla Nikaia ja hilisema kristliku ortodoksia kolmainuõpetuse. Nende suundadega seostuvad eri viisidel näiteks Sebastian Franck, Caspar Schwenckfeld, Michael Servetus ja hilisemad Poola ning Transilvaania antitrinitaarid.[122][123]

Baptistid, kveekerid, pietism, vennastekogudused ja metodism ei kuulu otseselt 16. sajandi reformatsiooni põhisuundade hulka, vaid on hilisemad arengud. Kuigi levinuim vorm baptismist kasvas küll välja Inglise separatismi ja puritaanluse kontekstis, siis selle teoloogilised rõhuasetused olid otseselt anabaptistlikust teoloogiast, eriti see, mis puudutas ristimist, koguduserahva ning kiriku ja riigi suhete korraldust. Pietism tekkis 17. sajandi lõpul luterlikus Saksamaal, vennastekoguduse uuenemine 18. sajandi algul Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi mõjul ning metodism 18. sajandi Inglismaal John Wesley ja Charles Wesley tegevuse kaudu.[124][125][126]

Roomakatoliiklik reform ja vastureformatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Reformatsiooniga paralleelselt toimus roomakatoliku kirikus ulatuslik õpetuslik, distsiplinaarne ja institutsionaalne uuenemine, mida nimetatakse vastureformatsiooniks. Mõiste „katoliiklik reform“ rõhutab roomakatoliku kiriku sisemisi reformipüüdlusi, mis ei alanud üksnes protestantliku väljakutse mõjust ajendatuna. Mõiste „vastureformatsioon“ rõhutab aga roomakatoliku kiriku aktiivset ning jõulist vastust protestantliku reformatsiooni levikule.[127][128]

Rooma kiriku reformi keskne sündmus oli Trento kirikukogu (1545–1563). Kirikukogu eesmärk oli vastata protestantlikele õpetuslikele vaidlustele ning määratleda roomakatoliku õpetust küsimustes, mis puudutasid Pühakirja ja traditsiooni, pärispattu, õigeksmõistmist, sakramente, missat ja kiriklikku hierarhiat. Samal ajal võttis kirikukogu vastu distsiplinaarseid reforme, mis osalt vastasid hiliskeskajal levinud ning samuti reformaatorite poolt esitatud kriitikale: parandati vaimulike haridust, tugevdati piiskoppide kohustust resideerida oma piiskopkonnas, korrastati kiriklikke ametikohti ning edendati seminaride rajamist roomakatoliku vaimulike väljaõppeks.[129][130]

Trento kirikukogu mõistis anateemidega (needmistega) hukka mitu protestantliku reformatsiooni keskset õpetuslikku väidet. Eriti selgelt ilmneb see õigeksmõistmise õpetuses. Kuuenda istungi 1547. aasta õigeksmõistmise kaanonites mõisteti hukka väide, et patune mõistetakse õigeks usu läbi üksnes selliselt, et õigeksmõistmise armu saamiseks pole vaja mingit koostööd või inimese tahte ettevalmistamist. Samuti mõisteti hukka väide, et õigeksmõistmine seisneb üksnes Kristuse õiguse arvestamises usklikele.[131]

Kuuenda istungi kaanonid mõistsid hukka ka väited, mille järgi õigeksmõistva usu sisuks on üksnes kindel usaldus pattude andeksandmise suhtes Kristuse pärast. Mõisteti hukka väited, mille kohaselt on õigeksmõistetud inimese head teod ainult õigeksmõistmise viljad, mitte selle põhjus.Trento kirikukogul väideti, et head teod just säilitavad ja suurendavad õigeksmõistmist Jumala ees. Samuti mõisteti hukka seisukoht, mille kohaselt ei jää pärast õigeksmõistmist andeks saanud inimesele ajalikku karistust, mida tuleks selles elus või puhastustules (purgatooriumis) kanda.[132] Nende kaanonitega määratles Trento roomakatoliku õigeksmõistmisõpetuse, vastandudes otseselt luterlikule ja reformeeritud õpetusele õigeksmõistmisest üksnes armust ja usu kaudu, Kristuse pärast, kus head teod on tõelise usu vili.

Seitsmendal istungil 1547 määratles Trento sakramentide õpetuse. Kirikukogu kinnitas seitsme sakramendi õpetust ning mõistis hukka väite, et Uue Seaduse sakramente on rohkem või vähem kui seitse. Samuti mõisteti hukka seisukoht, et sakramendid on üksnes välised märgid õigeksmõistmisest või kristlikust kuuluvusest, mitte armu vahendid, ning väide, et sakramentide kaudu ei anta armu ex opere operato (iseeneslikult, sõltumata usust), vaid armu saamiseks piisab üksnes usust Jumala tõotusse.[133]

Trento määratles protestantlike seisukohtade vastu ka roomakatoliku missakäsituse. Kahekümne teisel istungil 1562 õpetas kirikukogu, et missa on tõeline ohverdus (sacrificium), mida võib ohverdada elavate ja surnute pattude, karistuste, hüvituste ja vajaduste eest. Kaanonites mõisteti hukka väited, et missas ei ohverdata Jumalale tõelist ja päris ohvrit, et missa on ainult kiitus- ja tänuohver või üksnes Kolgatal toimunud ohvri mälestus, ning et missa ohver teotab või vähendab Kristuse ainukordset ristiohvrit.[134]

Reformaatorid andsid omalt poolt Trentole ka vastuseid.[135][136] Nende hinnangul oli Trentos sätestatud õpetus vastuolus Piibli ja varajase kirikuga, mistõttu lükkasid luterlikud ja reformeeritud teoloogid roomakatoliku kaanonid ja needmised tagasi.[137][138] Reformaatorid ei eitanud igasugust armulauaga seotud ohvrikeelt, kuna oldi teadlikud euharistiast kui tänuandmisest või -ohvrist ja Jumalale toodavast kiitusohvrist ehk "huulte viljast" (Hb 13:15).[139] Eitati konkreetselt Trentos sätestatud õpetust missast kui lepitusohvrist elavate ja surnute eest.[140] Reformaatorid osutasid Uue Testamendi tekstidele, kus Kristuse ohvrit kirjeldatakse ainukordse ja lõplikuna (Hb 7:27; 9:12, 26–28; 10:10–14, 18), ning armulaua seadmissõnadele, kus Kristus käsib seda teha tema mälestuseks (Lk 22:19; 1Kr 11:24–26).[141][142] Varakristlikest tekstidest kasutati muu hulgas Johannes Kuldsuu väidet, et kristlased ei too „teist ohvrit“, vaid teevad ühe „ohvri mälestamist“ tänuga,[143] ning Augustinuse sõnastust, et Kristuse ohvrit meenutatakse Kristuse ihu ja vere pühas osaduses.[144] Didache, Justinus Märter, Irenaeus ja Eusebios Kaisareast näitasid varakristliku ohvrikeele seost tänu, kiituse, palve ja kogudusliku anniga, mitte Kristuse ainukordsele ristiohvrile lisanduva lepitusohvrina.[145][146][147] Üks ulatuslikumaid ja mõjukamaid protestantlikke vastuseid Trentole tuli luterliku teoloogi Martin Chemnitzi sulest: tema neljaosaline "Examen Concilii Tridentini" analüüsis Trento dekreete ja kaanoneid ning vaidlustas neid Piibli, kirikuisade ja varasema kirikliku õpetustraditsiooni põhjal.[148]

Nii oli Trento kirikukogu korraga roomakatoliku sisemise reformi ja protestantismi õpetusliku tagasilükkamise keskne sündmus. See korrastas roomakatoliku institutsioone ja vaimulikkonna väljaõpet, kuid samal ajal fikseeris õpetuslikud piirid, mis eraldasid roomakatoliku kirikut luterlikest ja reformeeritud kirikutest ning varasem varakristlik ning keskaegne pluralism asendus detailsete ja konkreetsete konfessionaalsete piiridega.

Konfessionaliseerumine, ususõjad ja ühiskondlik mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Reformatsiooni ja katoliikliku reformi tulemusel kujunes Euroopas konfessionaalne jaotus, milles luterlikud, reformeeritud ja roomakatoliiklikud kirikud hakkasid oma õpetust, liturgiat, haridust ja kiriklikku distsipliini selgemalt määratlema. Uurimuses nimetatakse seda protsessi sageli konfessionaliseerumiseks. See mõiste tähistab varauusaegset arengut, milles kiriklik õpetus, riigivõim, haridus, sotsiaalne distsipliin ja kollektiivne identiteet kinnistusid eri konfessioonides.[149][150]

Reformatsioon soodustas rahvakeelse kirjakultuuri, koolihariduse ja katehheetilise õpetuse levikut. Protestantlikel aladel rõhutati Piibli, katekismuste, lauluraamatute ja jutluste tähtsust rahvakeeles, mistõttu lugemisoskust hakati käsitama kristliku õpetuse omandamise eeltingimusena. Majandusajaloolased Sascha O. Becker ja Ludger Woessmann on väitnud, et protestantlike piirkondade suur majanduslik edumaa oli suurel määral seotud reformatsioonist võimendunud kirjaoskuse, koolihariduse ja tööoskuste kasvuga, mitte üksnes Max Weberi kirjeldatud nn "protestantliku tööeetikaga".[151]

Kirjaoskuse kasv ei olnud mõistagi erandlikult protestantlik nähtus, kuid varauusaegses ja uusaja Euroopas ilmnes tugev piirkondlik erinevus: eriti kiiresti kasvas kirjaoskus Loode- ja Põhja-Euroopas, kus protestantlikud kirikud, riigivõim ja koolikorraldus sidusid lugemisoskuse katekismuse, Piibli ja kirikliku õpetusega. Euroopas on kirjaoskuse kiiret kasvu täheldada eriti Loode-Euroopas ajavahemikus 1600–1800.[152][153] Protestantliku hariduskultuuri mõju ei piirdunud Euroopaga. Robert D. Woodberry on väitnud ulatusliku ajaloolis-statistilise analüüsi põhjal, et protestantlikud misjonid soodustasid väljaspool Euroopat massihariduse, trükikultuuri, ajakirjanduse, vabatahtlike ühenduste ja esinduslike institutsioonide arengut.[154]

Ka teaduse ja tehnoloogia ajaloo puhul on uurimuses käsitletud protestantliku, eriti puritaanliku ja pietistliku kultuuri võimalikku mõju varauusaegse teaduse institutsionaliseerumisele. Robert K. Mertoni nn Mertoni tees seostas 17. sajandi Inglismaa puritaanlikku eetost teaduse sotsiaalse prestiiži ja institutsionaalse arengu kasvuga, kuid hilisem uurimus on selle väite ulatust ja täpsust palju arutanud. Seetõttu ei esitata seda tavaliselt lihtsa väitena, et protestantlus „põhjustas“ moodsa teaduse, vaid uurimisteemana protestantliku kultuuri, kirjaoskuse, trükisõna, eksperimentaalse loodusteaduse ja institutsioonide vastastikuse mõju kohta.[155][156]

Samal ajal edendas ka katoliiklik reform koolivõrku, vaimulike väljaõpet ja õpetuslikku ühtlustamist, eriti jesuiitide koolide, kolleegiumide ja seminaride kaudu. Trento-järgses roomakatoliikluses kujunesid mõjukaks filosoofilised käsitlused, mis saavutasid skolastikast suurema süstemaatilisuse, kuid tekitasid 17. sajandil ulatuslikke vaidlusi. Reformatsiooni ja vastureformatsiooni poleemikas kasutati ka skeptilisi argumente küsimuses, milline on õige tõekriteerium. Richard H. Popkini järgi oli reformatsiooni ja vastureformatsiooni vaidlus „usu reegli“ üle üks peamisi teid, mille kaudu antiikne skeptitsism jõudis varauusaegsesse filosoofiasse. Küsimus oli selles, kuidas saab kindlalt teada, milline on õige usu ja õpetuse kriteerium: kas Pühakiri, kiriku traditsioon, paavstlik õpetusautoriteet, kirikukogud või mõni muu alus.[157][158]

17. sajandi roomakatoliku poleemikas, eriti jesuiitide Jean Gontery ja François Véroni kirjutistes, kasutati protestantide vastu teadlikult skeptilist argumentatsiooni. Roomakatoliiklaste eesmärk oli püüda näidata, et protestantlikud tõe- ja tõlgenduskriteeriumid ei suuda ilma roomakatoliku kiriku väidetavalt ilmeksimatu õpetusautoriteedita anda kindlat religioosset teadmist. Kuid see vaidlus ei jäänud üksnes konfessionaalseks poleemikaks, vaid aitas otseselt kaasa varauusaegsele epistemoloogilisele kriisile, milles seati kahtluse alla teadmise kindluse alused laiemalt.[159][160]

Selle mõtteloolise arengu hilisemat mõju on uuritud eriti prantsuse 17. sajandi filosoofia, Charroni, Descartes’i, Bayle’i ja valgustusaja skeptitsismi kontekstis. José R. Maia Neto on rõhutanud Pierre Charroni akadeemilise skeptitsismi tähtsust 17. sajandi prantsuse filosoofias, sealhulgas selle mõju Gassendile, La Mothe Le Vayer’le, Descartes’ile ja Pascalile.[161] Varauusaegses mõtteloos toimisid kõrvuti nii pürronistlik kui ka akadeemiline skeptitsism. Skeptilised argumendid kandusid religioossest poleemikast filosoofiasse, poliitikasse ja valgustusaja mõtlemisse.[162][163][164][165] Seega kasutas osa uusaegsest roomakatoliku, eriti jesuiitlikust, apologeetikast protestantide vastu skeptilist meetodit: vastase teadmiskriteeriumid tuli viia ebakindluseni, suunamaks oponendi roomakatoliku kiriku väidetavalt ilmeksimatu autoriteedi juurde, et mingitki kindlat teadmist saada. Popkini ja hilisema uurimuse järgi aitas selline poleemika kaasa varauusaegse teadmiskriisi kujunemisele ning mõjutas otseselt hilisema modernse ja valgustusaja mõttemaailma.[166][167] Kokkuvõtlikult: jesuiidid ja roomakatoliku poleemikud kasutasid skeptitsismi 16.–17. sajandil protestantide vastu konfessionaalse relvana; Montaigne ja Charron muutsid selle laiemaks filosoofiliseks hoiakuks; 17. sajandi prantsuse libertiinid (Le Vayer, Gabriel Naudé, Guy Patin, Cyrano de Bergerac jt) ja Descartes tegid sellest keskse filosoofilise probleemi; Bayle populariseeris selle valgustusaja haritud avalikkusele; Voltaire, entsüklopedistid (Denis Diderot, Jean le Rond d’Alembert, Voltaire, Montesquieu, Rousseau, d’Holbach, Helvétius, Turgot, Quesnay jt) ja Hume viisid selle 18. sajandi laiemasse kriitilisse mõttemaailma.

Riikide kirjaoskuse määra ajaloolised hinnangud

Reformatsiooni üks nähtavaid tagajärgi oli Euroopa usuline killustumine. 1555. aasta Augsburgi usurahu tunnustas Saksa-Rooma riigis roomakatoliikluse kõrval luterlust, kuid mitte reformeeritud kirikuid ega radikaalse reformatsiooni rühmi. Usulised ja poliitilised konfliktid jätkusid mitmel pool Euroopas, eriti Prantsusmaal, Madalmaades, Briti saartel ja Saksa-Rooma riigis.[168][169]

Euroopa tähtsamate usuliste ja poliitiliste konfliktide hulka kuulusid:

1648. aasta Vestfaali rahu kinnistas Saksa-Rooma riigis roomakatoliikluse, luterluse ja reformeeritud protestantismi õigusliku tunnustamise ning laiendas varasemat Augsburgi usurahu korraldust. See ei tähendanud tänapäevases mõttes üldist usuvabadust, kuid lõpetas suure osa Saksa-Rooma riigi konfessionaalsest sõjategevusest ning muutis permanentselt Euroopa poliitilist korda.[170][171]

Reformatsiooni mõju majandus- ja ühiskonnaajaloole on uurimuses vaieldav. Max Weberi tuntud, kuid karikatuurne, tees seostas protestantliku, eriti kalvinistliku askeesi ja kutsumusemõiste kapitalistliku vaimu kujunemisega, kuid hilisem uurimus on seda seost nii arendanud, kritiseerinud kui ka täpsemalt piiritlenud. Lühidalt öeldes projitseeris Weber enda ajastu arusaamu minevikku. Reformatsiooni mõju ei saa taandada lihtsale väitele, et protestantlus põhjustas kapitalismi, kuivõrd majanduslikud muutused ühiskonnas olid aset leidmas juba enne reformatsiooni. Pigem mõjutasid majanduslikke muutusi korraga religioossed, poliitilised, demograafilised, institutsionaalsed ja kaubanduslikud tegurid, mis olid juba sajandeid liikunud teatud suunades sõltumata valitsevast religioossest meeleolust.[172][173][174]

Kirjaoskus Vene impeeriumis 1897. aasta rahvaloenduse andmetel. Kaart näitab, et kõrgeima kirjaoskusega alad olid impeeriumi lääne- ja loodeosas, eriti Soomes ning Balti kubermangudes

Eesti- ja Liivimaa näitavad hästi protestantliku lugemiskultuuri mõju talurahvaharidusele. Rootsi ajal tugevdati luterliku kiriku kaudu kihelkonnakoolide ja köster-kooliõpetajate süsteemi. 1686. aastal käskis Karl XI avada Eesti- ja Liivimaa igasse kihelkonda kooli ning 1739. aastal kehtestati Liivimaal kord, mille järgi talurahvakoolides tuli õppida lugemist, katekismust, palveid ja kirikulaule. 1742. aastal korraldati Lõuna-Eesti hernhuutlikes palvemajades lugemise ja kirjutamise tunde nii noortele kui vanadele.[175] 18. sajandi lõpuks oli lugemisoskus Eesti- ja Liivimaa talurahva seas juba laialt levinud. Toivo U. Rauni hinnangul oskas 18. sajandi viimastel kümnenditel vähemalt pool ja võib-olla kuni kaks kolmandikku Eesti- ja Liivimaa täiskasvanud talupoegadest lugeda. 1897. aasta Vene impeeriumi rahvaloenduse järgi oli eestlaste lugemisoskus umbes 96%, samal ajal kui Vene impeeriumi üldine lugemisoskus vähemalt 10-aastaste seas oli parimal juhul umbes 28%.[176] Eriti selgelt ilmnes protestantluse mõju Vene impeeriumi Balti kubermangudes ja Soomes. Eesti, Liivimaa, Kuramaa ja Soome näited kinnitavad mustrit, kus protestantlik katekismuse-, lauluraamatu- ja piiblilugemise kultuur tõi esile suurenenud lugemisoskuse ka talurahva seas. Samas tuleb eristada lugemisoskust ja kirjutamisoskust: Eestis levis lugemisoskus massiliselt küll varem, kirjutamisoskus aga jõudis talurahva hulgas laiemalt järele alles 19. sajandi teisel poolel.[177]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Diarmaid MacCulloch, Reformation: Europe's House Divided 1490–1700. London: Penguin, 2004.
  2. ↑ Euan Cameron, The European Reformation. 2. tr. Oxford: Oxford University Press, 2012.
  3. ↑ Andrew Pettegree, Brand Luther: 1517, Printing, and the Making of the Reformation. New York: Penguin, 2015.
  4. ↑ Heiko A. Oberman, Luther: Man Between God and the Devil. New Haven: Yale University Press, 1989.
  5. ↑ Carter Lindberg, The European Reformations. 2. tr. Malden: Wiley-Blackwell, 2010.
  6. ↑ John W. O’Malley, Trent: What Happened at the Council. Cambridge, MA: Harvard University Press, 2013.
  7. ↑ Francis Oakley, The Western Church in the Later Middle Ages. Ithaca: Cornell University Press, 1979.
  8. ↑ R. I. Moore, The War on Heresy: Faith and Power in Medieval Europe. London: Profile Books, 2012.
  9. ↑ Anne Hudson, The Premature Reformation: Wycliffite Texts and Lollard History. Oxford: Clarendon Press, 1988.
  10. ↑ Thomas A. Fudge, The Magnificent Ride: The First Reformation in Hussite Bohemia. Aldershot: Ashgate, 1998.
  11. ↑ Erika Rummel, Erasmus. London: Continuum, 2004.
  12. ↑ Lorenzo Valla, De falso credita et ementita Constantini Donatione declamatio, u 1440; trükis Ulrich von Hutteni väljaandes 1517.
  13. ↑ Lodi Nauta, „Lorenzo Valla“, Stanford Encyclopedia of Philosophy.
  14. ↑ Eamon Duffy, The Stripping of the Altars: Traditional Religion in England, 1400–1580. 2. tr. New Haven: Yale University Press, 2005.
  15. ↑ Robert W. Scribner, Popular Culture and Popular Movements in Reformation Germany. London: Hambledon, 1987.
  16. ↑ Colmán Ó Clabaigh, „The Observant Friars in Ireland“, teoses A Companion to Observant Reform in the Late Middle Ages and Beyond, Brill, 2015.
  17. ↑ R. R. Post, The Modern Devotion: Confrontation with Reformation and Humanism. Leiden: Brill, 1968.
  18. ↑ John Van Engen, Sisters and Brothers of the Common Life: The Devotio Moderna and the World of the Later Middle Ages. Philadelphia: University of Pennsylvania Press, 2008.
  19. ↑ Scott H. Hendrix, Martin Luther: Visionary Reformer. New Haven: Yale University Press, 2015.
  20. ↑ Andrew Pettegree, Brand Luther: 1517, Printing, and the Making of the Reformation. New York: Penguin, 2015.
  21. ↑ Scott H. Hendrix, Martin Luther: Visionary Reformer. New Haven: Yale University Press, 2015.
  22. ↑ Andrew Pettegree, Brand Luther: 1517, Printing, and the Making of the Reformation. New York: Penguin, 2015.
  23. ↑ Heiko A. Oberman, Luther: Man Between God and the Devil. New Haven: Yale University Press, 1989.
  24. ↑ Thomas Kaufmann, A Short Life of Martin Luther. Grand Rapids: Eerdmans, 2016.
  25. ↑ Martin Brecht, Martin Luther: His Road to Reformation, 1483–1521. Minneapolis: Fortress Press, 1993.
  26. ↑ Heinz Schilling, Martin Luther: Rebel in an Age of Upheaval. Oxford: Oxford University Press, 2017.
  27. ↑ Robert Kolb, Martin Luther: Confessor of the Faith. Oxford: Oxford University Press, 2009.
  28. ↑ Berndt Hamm, The Reformation of Faith in the Context of Late Medieval Theology and Piety. Leiden: Brill, 2004.
  29. ↑ R. W. Scribner, For the Sake of Simple Folk: Popular Propaganda for the German Reformation. Cambridge: Cambridge University Press, 1981.
  30. ↑ Peter Blickle, The Revolution of 1525: The German Peasants' War from a New Perspective. Baltimore: Johns Hopkins University Press, 1981.
  31. ↑ Lyndal Roper, Summer of Fire and Blood: The German Peasants' War. London: Profile Books, 2024.
  32. ↑ Carter Lindberg, The European Reformations. 2. tr. Malden: Wiley-Blackwell, 2010.
  33. ↑ Robert Kolb ja Timothy J. Wengert, toim., The Book of Concord: The Confessions of the Evangelical Lutheran Church. Minneapolis: Fortress Press, 2000.
  34. ↑ Irene Dingel, The Augsburg Confession: A Confession of Faith and Its History. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 2010.
  35. ↑ Thomas A. Brady Jr., German Histories in the Age of Reformations, 1400–1650. Cambridge: Cambridge University Press, 2009.
  36. ↑ Carter Lindberg, The European Reformations. 2. tr. Malden: Wiley-Blackwell, 2010.
  37. ↑ Bruce Gordon, The Swiss Reformation. Manchester: Manchester University Press, 2002.
  38. ↑ G. R. Potter, Zwingli. Cambridge: Cambridge University Press, 1976.
  39. ↑ W. P. Stephens, The Theology of Huldrych Zwingli. Oxford: Clarendon Press, 1986.
  40. ↑ Bruce Gordon, The Swiss Reformation. Manchester: Manchester University Press, 2002.
  41. ↑ G. R. Potter, Zwingli. Cambridge: Cambridge University Press, 1976.
  42. ↑ Lee Palmer Wandel, The Eucharist in the Reformation: Incarnation and Liturgy. Cambridge: Cambridge University Press, 2006.
  43. ↑ Diarmaid MacCulloch, Reformation: Europe's House Divided 1490–1700. London: Penguin, 2004.
  44. ↑ George Huntston Williams, The Radical Reformation. 3. tr. Kirksville: Sixteenth Century Journal Publishers, 1992.
  45. ↑ Carter Lindberg, The European Reformations. 2. tr. Malden: Wiley-Blackwell, 2010.
  46. ↑ Bruce Gordon, The Swiss Reformation. Manchester: Manchester University Press, 2002.
  47. ↑ Emidio Campi, Shifting Patterns of Reformed Tradition. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 2014.
  48. ↑ Bruce Gordon, Calvin. New Haven: Yale University Press, 2009.
  49. ↑ François Wendel, Calvin: Origins and Development of His Religious Thought. Durham: Labyrinth Press, 1987.
  50. ↑ William G. Naphy, Calvin and the Consolidation of the Genevan Reformation. Manchester: Manchester University Press, 1994.
  51. ↑ Robert M. Kingdon, Adultery and Divorce in Calvin's Geneva. Cambridge, MA: Harvard University Press, 1995.
  52. ↑ Philip Benedict, Christ's Churches Purely Reformed: A Social History of Calvinism. New Haven: Yale University Press, 2002.
  53. ↑ William G. Naphy, Calvin and the Consolidation of the Genevan Reformation. Manchester: Manchester University Press, 1994.
  54. ↑ Bruce Gordon, Calvin. New Haven: Yale University Press, 2009.
  55. ↑ Anthony N. S. Lane, John Calvin: Student of the Church Fathers. Edinburgh: T&T Clark, 1999.
  56. ↑ Richard A. Muller, The Unaccommodated Calvin: Studies in the Foundation of a Theological Tradition. Oxford: Oxford University Press, 2000.
  57. ↑ John C. Olin, toim., A Reformation Debate: John Calvin and Jacopo Sadoleto. Fordham University Press, 2000.
  58. ↑ Anthony N. S. Lane, John Calvin: Student of the Church Fathers. Edinburgh: T&T Clark, 1999.
  59. ↑ François Wendel, Calvin: Origins and Development of His Religious Thought. Durham: Labyrinth Press, 1987.
  60. ↑ Richard A. Muller, Calvin and the Reformed Tradition: On the Work of Christ and the Order of Salvation. Grand Rapids: Baker Academic, 2012.
  61. ↑ Emidio Campi, „The Consensus Tigurinus: Origins, Assessment, and Impact“, Reformation & Renaissance Review 18, nr 1 (2016): 1–23.
  62. ↑ Philip Benedict, Christ's Churches Purely Reformed: A Social History of Calvinism. New Haven: Yale University Press, 2002.
  63. ↑ Peter Marshall, „Ireland and Scotland, 1534–1663“, teoses The Oxford History of the Reformation, toim. Peter Marshall. Oxford: Oxford University Press, 2022.
  64. ↑ Diarmaid MacCulloch, Reformation: Europe's House Divided 1490–1700. London: Penguin, 2004.
  65. ↑ Alec Ryrie, The Gospel and Henry VIII: Evangelicals in the Early English Reformation. Cambridge: Cambridge University Press, 2003.
  66. ↑ Diarmaid MacCulloch, Thomas Cranmer: A Life. New Haven: Yale University Press, 1996.
  67. ↑ Peter Marshall, Heretics and Believers: A History of the English Reformation. New Haven: Yale University Press, 2017.
  68. ↑ David Daniell, William Tyndale: A Biography. New Haven: Yale University Press, 1994.
  69. ↑ G. W. Bernard, The King's Reformation: Henry VIII and the Remaking of the English Church. New Haven: Yale University Press, 2005.
  70. ↑ Peter Marshall, Heretics and Believers: A History of the English Reformation. New Haven: Yale University Press, 2017.
  71. ↑ Peter Marshall, Heretics and Believers: A History of the English Reformation. New Haven: Yale University Press, 2017.
  72. ↑ G. W. Bernard, The King's Reformation: Henry VIII and the Remaking of the English Church. New Haven: Yale University Press, 2005.
  73. ↑ Peter Marshall, Heretics and Believers: A History of the English Reformation. New Haven: Yale University Press, 2017.
  74. ↑ Diarmaid MacCulloch, Thomas Cranmer: A Life. New Haven: Yale University Press, 1996.
  75. ↑ Eamon Duffy, The Stripping of the Altars: Traditional Religion in England, 1400–1580. 2. tr. New Haven: Yale University Press, 2005.
  76. ↑ G. W. Bernard, The King's Reformation: Henry VIII and the Remaking of the English Church. New Haven: Yale University Press, 2005.
  77. ↑ James G. Clark, The Dissolution of the Monasteries: A New History. New Haven: Yale University Press, 2021.
  78. ↑ G. W. Bernard, The King's Reformation: Henry VIII and the Remaking of the English Church. New Haven: Yale University Press, 2005.
  79. ↑ Ethan H. Shagan, Popular Politics and the English Reformation. Cambridge: Cambridge University Press, 2003.
  80. ↑ Peter Marshall, Heretics and Believers: A History of the English Reformation. New Haven: Yale University Press, 2017.
  81. ↑ Diarmaid MacCulloch, Thomas Cranmer: A Life. New Haven: Yale University Press, 1996.
  82. ↑ Peter Marshall, Heretics and Believers: A History of the English Reformation. New Haven: Yale University Press, 2017.
  83. ↑ Eamon Duffy, Fires of Faith: Catholic England under Mary Tudor. New Haven: Yale University Press, 2009.
  84. ↑ Thomas S. Freeman ja Elizabeth Evenden, Religion and the Book in Early Modern England: The Making of John Foxe's Book of Martyrs. Cambridge: Cambridge University Press, 2011.
  85. ↑ John Foxe, Actes and Monuments. London, 1563.
  86. ↑ „Mary directs Council“, The National Archives.
  87. ↑ Eamon Duffy, Fires of Faith: Catholic England under Mary Tudor. New Haven: Yale University Press, 2009.
  88. ↑ Frederick E. Smith, „Nobody Expects the English Inquisition: Mary I’s Persecution of Protestants through European Eyes“, The English Historical Review, 2026.
  89. ↑ Thomas S. Freeman ja Elizabeth Evenden, Religion and the Book in Early Modern England: The Making of John Foxe's Book of Martyrs. Cambridge: Cambridge University Press, 2011.
  90. ↑ Patrick Collinson, The Elizabethan Puritan Movement. London: Jonathan Cape, 1967.
  91. ↑ Peter Marshall, Heretics and Believers: A History of the English Reformation. New Haven: Yale University Press, 2017.
  92. ↑ David M. Barbee, „A Reformed Catholike: William Perkins’ Use of the Church Fathers“. PhD diss., University of Pennsylvania, 2013.
  93. ↑ William Whitaker, A Disputation on Holy Scripture Against the Papists, Especially Bellarmine and Stapleton. Cambridge, 1588.
  94. ↑ James Ussher, An Answer to a Challenge Made by a Jesuit in Ireland. Dublin, 1624.
  95. ↑ Patrick Collinson, The Religion of Protestants: The Church in English Society, 1559–1625. Oxford: Oxford University Press, 1982.
  96. ↑ Alexandra Walsham, Church Papists: Catholicism, Conformity and Confessional Polemic in Early Modern England. Woodbridge: Boydell Press, 1993.
  97. ↑ Jane E. A. Dawson, Scotland Re-formed, 1488–1587. Edinburgh: Edinburgh University Press, 2007.
  98. ↑ Alec Ryrie, The Origins of the Scottish Reformation. Manchester: Manchester University Press, 2006.
  99. ↑ Jane E. A. Dawson, John Knox. New Haven: Yale University Press, 2015.
  100. ↑ Michael Lynch, Scotland: A New History. London: Pimlico, 1992.
  101. ↑ J. B. Lightfoot, Saint Paul’s Epistle to the Philippians, excursus „The Christian Ministry“. London: Macmillan, 1868.
  102. ↑ Francis A. Sullivan, From Apostles to Bishops: The Development of the Episcopacy in the Early Church. New York: Newman Press, 2001.
  103. ↑ Peter Lampe, From Paul to Valentinus: Christians at Rome in the First Two Centuries. Minneapolis: Fortress Press, 2003.
  104. ↑ Brendan Bradshaw, The Irish Constitutional Revolution of the Sixteenth Century. Cambridge: Cambridge University Press, 1979.
  105. ↑ Alan Ford, The Protestant Reformation in Ireland, 1590–1641. Dublin: Four Courts Press, 1997.
  106. ↑ Ute Lotz-Heumann, Confessionalization in Ireland, 1534–1649. Leiden: Brill, 2000.
  107. ↑ Ciaran Brady ja Raymond Gillespie, toim., Natives and Newcomers: Essays on the Making of Irish Colonial Society, 1534–1641. Dublin: Irish Academic Press, 1986.
  108. ↑ Carter Lindberg, The European Reformations. 2. tr. Malden: Wiley-Blackwell, 2010.
  109. ↑ George Huntston Williams, The Radical Reformation. 3. tr. Kirksville: Sixteenth Century Journal Publishers, 1992.
  110. ↑ Robert Kolb, Martin Luther: Confessor of the Faith. Oxford: Oxford University Press, 2009.
  111. ↑ Robert Kolb ja Timothy J. Wengert, toim., The Book of Concord: The Confessions of the Evangelical Lutheran Church. Minneapolis: Fortress Press, 2000.
  112. ↑ Philip Benedict, Christ's Churches Purely Reformed: A Social History of Calvinism. New Haven: Yale University Press, 2002.
  113. ↑ Bruce Gordon, The Swiss Reformation. Manchester: Manchester University Press, 2002.
  114. ↑ Peter Marshall, Heretics and Believers: A History of the English Reformation. New Haven: Yale University Press, 2017.
  115. ↑ Diarmaid MacCulloch, Thomas Cranmer: A Life. New Haven: Yale University Press, 1996.
  116. ↑ Brad S. Gregory, „The Radical Reformation“, kogumikus The Oxford History of the Reformation, toim. Peter Marshall. Oxford: Oxford University Press, 2022.
  117. ↑ C. Arnold Snyder, Anabaptist History and Theology: An Introduction. Kitchener: Pandora Press, 1995.
  118. ↑ James M. Stayer, Anabaptists and the Sword. 2. tr. Lawrence: Coronado Press, 1976.
  119. ↑ C. Arnold Snyder, Anabaptist History and Theology: An Introduction. Kitchener: Pandora Press, 1995.
  120. ↑ George Huntston Williams, The Radical Reformation. 3. tr. Kirksville: Sixteenth Century Journal Publishers, 1992.
  121. ↑ James M. Stayer, Anabaptists and the Sword. 2. tr. Lawrence: Coronado Press, 1976.
  122. ↑ George Huntston Williams, The Radical Reformation. 3. tr. Kirksville: Sixteenth Century Journal Publishers, 1992.
  123. ↑ Brad S. Gregory, „The Radical Reformation“, kogumikus The Oxford History of the Reformation, toim. Peter Marshall. Oxford: Oxford University Press, 2022.
  124. ↑ David W. Bebbington, Baptists through the Centuries: A History of a Global People. Waco: Baylor University Press, 2010.
  125. ↑ Carter Lindberg, The Pietist Theologians: An Introduction to Theology in the Seventeenth and Eighteenth Centuries. Malden: Blackwell, 2005.
  126. ↑ David Hempton, Methodism: Empire of the Spirit. New Haven: Yale University Press, 2005.
  127. ↑ John W. O’Malley, Trent: What Happened at the Council. Cambridge, MA: Harvard University Press, 2013.
  128. ↑ R. Po-chia Hsia, The World of Catholic Renewal, 1540–1770. Cambridge: Cambridge University Press, 1998.
  129. ↑ John W. O’Malley, Trent: What Happened at the Council. Cambridge, MA: Harvard University Press, 2013.
  130. ↑ Hubert Jedin, A History of the Council of Trent. London: Thomas Nelson, 1957–1961.
  131. ↑ Concilium Tridentinum, sessio VI, can. 9 ja 11.
  132. ↑ Concilium Tridentinum, sessio VI, can. 12, 24 ja 30.
  133. ↑ Concilium Tridentinum, sessio VII, can. 1, 6 ja 8.
  134. ↑ Concilium Tridentinum, sessio XXII, cap. 2; can. 1, 3 ja 4.
  135. ↑ Jean Calvin, Acta synodi Tridentinae cum antidoto, 1547.
  136. ↑ Martin Chemnitz, Examen Concilii Tridentini, 4 osa, 1565–1573.
  137. ↑ Concilium Tridentinum, sessio XXII, cap. 2; can. 1 ja 3.
  138. ↑ Martin Chemnitz, Examination of the Council of Trent, II, tlk Fred Kramer. St. Louis: Concordia Publishing House, 1978.
  139. ↑ Augsburgi usutunnistuse apoloogia, art. XXIV, eriti lõigud 19–26.
  140. ↑ Concilium Tridentinum, sessio XXII, cap. 2; can. 3.
  141. ↑ Augsburgi usutunnistuse apoloogia, art. XXIV.
  142. ↑ Martin Chemnitz, Examination of the Council of Trent, II, tlk Fred Kramer. St. Louis: Concordia Publishing House, 1978.
  143. ↑ Johannes Chrysostomos, Homiliae in Epistolam ad Hebraeos, hom. 17, 3.
  144. ↑ Augustinus, Contra Faustum Manichaeum, XX, 18.
  145. ↑ Didache, 14.
  146. ↑ Justinus Märter, Dialogus cum Tryphone, 117; vrd Apologia prima, 65–67.
  147. ↑ Irenaeus, Adversus haereses, IV, 17–18.
  148. ↑ Martin Chemnitz, Examen Concilii Tridentini, 4 osa, 1565–1573; inglise keeles Examination of the Council of Trent, tlk Fred Kramer. St. Louis: Concordia Publishing House, 1971–1986.
  149. ↑ Heinz Schilling, Religion, Political Culture and the Emergence of Early Modern Society: Essays in German and Dutch History. Leiden: Brill, 1992.
  150. ↑ Wolfgang Reinhard, „Reformation, Counter-Reformation, and the Early Modern State: A Reassessment“, The Catholic Historical Review 75, nr 3 (1989): 383–404.
  151. ↑ Sascha O. Becker ja Ludger Woessmann, „Was Weber Wrong? A Human Capital Theory of Protestant Economic History“, Quarterly Journal of Economics 124, nr 2 (2009): 531–596.
  152. ↑ Eltjo Buringh ja Jan Luiten van Zanden, „Charting the ‘Rise of the West’: Manuscripts and Printed Books in Europe, A Long-Term Perspective from the Sixth through Eighteenth Centuries“, Journal of Economic History 69, nr 2 (2009): 409–445.
  153. ↑ Max Roser ja Our World in Data, „Literacy“, Our World in Data.
  154. ↑ Robert D. Woodberry, „The Missionary Roots of Liberal Democracy“, American Political Science Review 106, nr 2 (2012): 244–274.
  155. ↑ Robert K. Merton, Science, Technology and Society in Seventeenth Century England. New York: Howard Fertig, 1970.
  156. ↑ Peter Harrison, „Religion and the Early Royal Society“, Science & Christian Belief 22, nr 1 (2010): 3–22.
  157. ↑ Richard H. Popkin, The History of Scepticism: From Savonarola to Bayle. Oxford: Oxford University Press, 2003.
  158. ↑ Richard H. Popkin, „Skepticism and the Counter-Reformation in France“, Archiv für Reformationsgeschichte 51 (1960): 58–87.
  159. ↑ Richard H. Popkin, „Skepticism and the Counter-Reformation in France“, Archiv für Reformationsgeschichte 51 (1960): 58–87.
  160. ↑ Richard H. Popkin, The History of Scepticism: From Savonarola to Bayle. Oxford: Oxford University Press, 2003.
  161. ↑ José R. Maia Neto, Academic Skepticism in Seventeenth-Century French Philosophy: The Charronian Legacy, 1601–1662. Cham: Springer, 2014.
  162. ↑ José R. Maia Neto, Gianni Paganini ja John Christian Laursen, toim., Skepticism in the Modern Age: Building on the Work of Richard Popkin. Leiden: Brill, 2009.
  163. ↑ Gianni Paganini, toim., The Return of Scepticism: From Hobbes and Descartes to Bayle. Dordrecht: Kluwer Academic Publishers, 2003.
  164. ↑ John Christian Laursen ja Gianni Paganini, toim., Skepticism and Political Thought in the Seventeenth and Eighteenth Centuries. Toronto: University of Toronto Press, 2015.
  165. ↑ Jeffrey D. Burson ja Anton M. Matytsin, toim., The Skeptical Enlightenment: Doubt and Certainty in the Age of Reason. Liverpool: Liverpool University Press, 2019.
  166. ↑ Richard H. Popkin, The History of Scepticism: From Savonarola to Bayle. Oxford: Oxford University Press, 2003.
  167. ↑ José R. Maia Neto, Gianni Paganini ja John Christian Laursen, toim., Skepticism in the Modern Age: Building on the Work of Richard Popkin. Leiden: Brill, 2009.
  168. ↑ Thomas A. Brady Jr., German Histories in the Age of Reformations, 1400–1650. Cambridge: Cambridge University Press, 2009.
  169. ↑ Diarmaid MacCulloch, Reformation: Europe's House Divided 1490–1700. London: Penguin, 2004.
  170. ↑ Peter H. Wilson, The Thirty Years War: Europe's Tragedy. Cambridge, MA: Harvard University Press, 2009.
  171. ↑ Derek Croxton, Westphalia: The Last Christian Peace. New York: Palgrave Macmillan, 2013.
  172. ↑ Max Weber, Die protestantische Ethik und der Geist des Kapitalismus. 1904–1905.
  173. ↑ R. H. Tawney, Religion and the Rise of Capitalism. London: John Murray, 1926.
  174. ↑ Brad S. Gregory, The Unintended Reformation: How a Religious Revolution Secularized Society. Cambridge, MA: Harvard University Press, 2012.
  175. ↑ Heino Rannap, koost., Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia. Haridus- ja Teadusministeerium, 2002.
  176. ↑ Toivo U. Raun, „Literacy in the Russian Empire in the Late 19th Century: The Striking Case of the Baltic Provinces“, 2017.
  177. ↑ Liivi Aarma, Kirjaoskus Eestis 18. sajandi lõpust 1880. aastateni: nekrutinimekirjade andmeil. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 1990.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Reformatsioon&oldid=7175503"